Padar: Iga tunneli lõpus on valgus

Nagu majanduses ikka, on ka põllumajanduses paremaid ja kehvemaid aegu. Kindlasti on aasta üks märksõnu Venemaa poolt Euroopa Liidu toidukaupadele kehtestatud sisseveoembargo, mis oli oma mastaapsuses midagi täiesti uut. Mitte üksi Eesti põllumeestele, aga Euroopa Liidu põllumajandusele tervikuna.

Tegelikult on Eesti põllumees ajalooliselt Venemaa kapriisidega karastunud, kuid 7. augustil alanud embargo oli varasematest erinev ja ootamatu. Esialgu oli raske määratleda sanktsioonide täpset ulatust, kestvust ja mõjusid. Isegi hinnata oli seda keeruline.

Varem on ju turgu pandud kinni üksikute riikide kaupa, nüüd aga mitmekümnele riigile korraga. Tõsi, Eesti piima- ja kalasektoril olid juba eelmistest jõuludest piirangud peal, kuid olukord ei tundunud veel täiesti lootusetu.

Üleöö kehtima hakanud piirangute mõjusid oli ja on keeruline hinnata.  Arvamusi on igasuguseid, kuid esimesed mõjud läbi langevate kokkuostuhindade on põllumeeste jaoks avaldunud. Päris kindlasti möödub ka järgmine aasta sanktsioonide mõjudele leevendusi otsides. Võtmesõnaks saavad olla vaid uued turud.

Kas järgmine aasta tuleb põllumehele kergem või raskem, ei oska keegi praegu öelda. Küll saame teha ise üht-teist, et tunneli lõpus valgus siiski paistma hakkaks.

Kõige tähtsam on muutus mõtlemises. Ei saa teha nägu, et sanktsioonidel polnud mõju meie põllumajandusele ja toidutootmisele. Oli kindlasti, ja milline veel. See tõi esile ka meie põllumajandussektori puudused.

Samas pole meil mõtet igal õhtul arvelaual „kahjusid“ kokku lüüa. Need kahjud on jutumärkides, sest olukord turul on täiesti uus ja sellest peamegi lähtuma. Raske on kujutada ette, kuidas võiks Venemaa turg lähiajal taastuda. Olukord on liiga pingeline ja ennustamatu. 

Teine oluline muutus peab tulema põllumeeste omavahelisest koostööst. Väga pikalt on räägitud põllumeeste ühistegevusest, kuid headel aegadel ei kipu keegi sellesse panustama. Nüüd on õige aeg. Ühistegevus annab põllumehele oma toodangu müümisel tugevama turujõu ja nii on tulevik kindlam. Kui kasvõi näppude peal rehkendada, siis ühiselt tegutsedes poleks ka praeguses hetkes piimahinnalangus olnud nii suur.

Riik on ühistegevuse tugevamaks käimalükkamiseks näinud ette vahendid, nüüd tuleb põllumeestel vaid isekeskis plaanid paika panna. Põllumeeste initsiatiiv on määrav.

Seega, meil pole trumpässa, mis kõik probleemid lahendaks. Küll on meil enda tugev tahe ja erinevalt varasematest kriisidest lahendab seda Euroopa Liit ühiselt. Esimesed tulemused on juba ka näha. Tähtis on see, et põllumehe elu saaks taas õigesse rööpasse. Tähtis on see, et põllumees ei jääks murega üksi.

Pärast keerulisi aegu tulevad alati head ajad ja iga tunneli lõpus hakkab paistma valgus.

Soovin põllumeestele rahulikke jõule ja järgmiseks aastaks edu. Muidugi ka külma närvi, kainet meelt ja törtsu talupojatarkust.