Põllumajandus vajab jätkusuutlikkuseks ökoloogilist intensiivistumist

Möödunud aasta septembris toimus Genfis ÜRO kaubanduse ja arengu konverents (UNCTAD), mille oluliseks keskmeks oli kestliku põllumajandustootmise tagamine. Konverentsi deviis kõlas: ärgakem enne kui liiga hilja, toidukindluse tagamiseks muutkem põllumajandus nüüd  tõeliselt jätkusuutlikuks muutuva kliima oludes. Konverentsi  raportis  tuuakse  maailma juhtivate ekspertide poolt  välja väga olulised asjaolud,  mis  näitavad  tänase  industriaalse  põllumajandustootmise kriisi. Põllumajanduse intensiivistumine ja spetsialiseerumine  vähestele kultuuridele  tugeva väliste sisendite mõju all nagu mineraalväetised ja taimekaitsevahendid on viinud muldade degradeerumisele, mullaviljakuse ja elurikkuse vähenemisele.

Üleilmne väetise kasutus on viimase neljakümne aastaga kasvanud pea kaheksa korda, samal ajal on teraviljatoodang kasvanud vaid kaks korda. Saagikus on saavutanud enamuse kultuuride osas platoo. Põllumajanduse tootlikkuse kasv  on  kahanenud alla 1% aastas. Samal ajal on suurenenud põllumajanduse poolt põhjustatud keskkonnakahju mulla ja vee saastamine ning elurikkuse kadu. Toiduhinnad perioodil 2011-2013 olid juba ligi 80% kõrgemad võrreldes perioodiga 2003-2008.

Raportis tuuakse välja vajadus ja võimalused olukorra parandamiseks: tootmise  mitmekesistamine (mitmekesised külvikorrad, vahekultuurid, kompostid mulla orgaanika sisalduse tõstmiseks, taime-  ja loomakasvatuse tasakaalustatus jms). Soodustada tuleks võimalikult suletud ökoloogiliselt tasakaalustatud kohalikku toitaineringlust. Arengumaades peaks olema võimalus vaesemal elanikkonnal saada toidu osas isevarustavaks, tootes  seda ise keskkonnaga kooskõlas. Keskkonnakulude vähendamiseks peaksidki  valitsused tagama, et toit kasvatatakse nii kohalikult  ja keskkonnaga kooskõlas kui vähegi võimalik. Praegu ei võeta enamasti  arvesse industriaalse põllumajandusega kaasnevaid keskkonnakulusid, sest keskkonnast saadavad teenused nagu puhas vesi, toimiv muld ja toetav elurikkus on looduselt tasuta. Need on aga  teenused, milleta inimkond toimida ei saa. Paraku 60% neist teenustest on juba tarbitud Maailmapanga 2005. aasta raporti kohaselt. See tähendab, et elame juba  praegu tulevaste põlvkondade arvelt. Et järgnevatel põlvkondadel  jätkuks nii elu kui toimimiskeskkond peaksime edaspidi  talitlema  keskkonnaga võimalikult  kooskõlas  ehk  teiste sõnadega  - ökoloogiliselt intensiivistama omi tegevusi.

Tulen kohalikule tasandile, esmalt  meie ökoloogiliselt väga ohustatud ja tundliku koduse Läänemere juurde, kus on tunduvalt  vähendatud linnadest ja tööstusest lähtuvat saastet puhastusseadmete rakendamisega. Kuid endiselt jätkub hajareostus põllumajandusest, kust läheb merevette nii taimekaitsevahendite jääke  kui  lämmastikku (N) ja fosforit (P), viimastega luuaksegi soodsad tingimused vetikate vohamiseks. HELCOMi andmeil on N ja P hajakoormusest ligi pool inimtekkeline. N koormusest kuni 90% ja P reostusest kuni 80% tuleb põllumajandusest. Kui taoline protsess jätkub endises ulatuses, suureneb veelgi kahjulike ühendite hulk vees,  merevesi kaotab läbipaistvuse, organismid hukkuvad ning meri sureb, mere põhjas nn surnud alad on järjepidevalt suurenenud.  Seetõttu on kõikidel riikidel kohustus vähendada oma  valglatelt tulevat reostust. Praegu lisandub ikka meie valglatelt merre järjepidevalt nii väetamisest kui taimekaitsest tulenevaid mürkaineid.

Tallinna Tehnikaülikooli professor Loigu uuringud näitavad N ja P sisalduse suurenemist nii pinna kui põhjavees viimase paarikümne aasta jooksul.  Meie intensiivsema tootmisega Pandivere põllumajandusaladelt vettkoguvates Rägina peakraavis, Räpu,  Vodja ja Jänijões avalduvad N sisalduse tõusu tendentsid (Joonis 1),  samasugused suundumused esinevad ka P osas.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Joonis 1. Lämmastiku koormuse suundumused intensiivse põllumajandusega valglate jõgedes (Loigu, 2013).

See korreleerub mineraalväetiste suurema kasutuskoormusega, sest olles vees hästi lahustuvad, leostuvad nad kergemini põlluvette ja sealt juba veekogudesse. Nende ühekülgne kasutus aga vaesestab mullaelustikku ja viib mullaviljakuse langusele. Kõrgeid üldlämmastiku sisaldusi (Joonis 2), mis muudavad vee ebakvaliteetseks ja rikuvad veeorganismide elukeskkonna, esineb meie paljudes intensiivse põllumajandusega valglate jõgedes (Joonis 2). Jõgede kaudu  suubub saaste  merre, mõjutades oma teel veel paljude veeorganismide elu.  Samas liigub saaste ka sügavamatesse veekihtidesse. Nii esinebki ülemäärast nitraatide sisaldust Pandivere kõrgustiku kaevudes ja allikates. Pidev nitraatide rikka joogivee kasutamine  põhjustab aga ainevahetushäireid.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Joonis 2. Üldlämmastiku sisaldused põllumajandusvalglate jõgedes (Loigu, 2013).

Teise põllumajandusliku hajareostuse - pestitsiidide ehk taimekaitsevahendite kasutus - on viimase kümne aasta jooksul ka oluliselt tõusnud. Kasvanud on nii taimehaiguste tõrjevahendite - fungitsiidide, putukamürkide ehk insektitsiidide kui eriti umbrohutõrjevahendite – herbitsiidide kasutus. Sealjuures moodustavad viimastest ligi 60% glüfosaatidel põhinevad preparaadid.

Pestitsiidide jäägid aga jäävad mulda, liiguvad sealt edasi taime (sh nektarisse ja õietolmu), jäävad taimsesse tootesse, sealt  loomsesse saadusse ning ka sõnnikusse, mullast leostuvad nii pinna kui põhjavette ning liiguvad valglatelt lõpuks Läänemerre.

Eesti  piiratud, vaid teatavaid  jääke määrav mullaseire, on näidanud 2/3 proovides jääkide esinemist, sealjuures ühes kolmandikus proovides  korraga mitmete ühendite olemasolu, kuigi enamasti  alla lubatud piirnormi. Paljudes proovides on nüüdseks  juba  äärmise keskkonna ja tervisele ohtlikkuse tõttu ärakeelatud vahendite jääke nagu näiteks putukatõrjevahend DDT ja umbrohutõrjevahendid  Prometrin, Trifluralin, Antracen.  Nende kõrval aga on praegu enamkasutusel olevad fungitsiidid ja herbitsiidid, eelkõige glüfosaadid ning ka lubatud piirnorme ületavais kogustes. Erinevate pestitsiidide jäägid ka väga väikestes kogustes mõjutavad koostoimes mulla mikro- ja makroorganismide liigilist koosseisu, arvukust ning aktiivsust, mis viib mullaviljakuse ja tervise olulisele kahanemisele nagu on näidanud mitme USA ülikooli uuringud.

Glüfosaadid kui kõige enam kasutatavad herbitsiidid pidurdavad juba väga nõrgas lahuses mullaseente, bakterite ja vetikate aktiivsust. Mulla mikrofloora vaesestumise tõttu hävivad taimekahjustajate looduslikud vaenlased ning taimed alluvad kergesti juuremädanikele ja ei hävitata mullas teatavat eluperioodi veetvaid kahjureid. See tähendab - häirub taimekahjustajate looduslik regulatsioon.

Pestitsiidi jäägid jäävad taimede töötlemisel taime, kuid  võivad  sinna  liikuda  ka veel mullast. Õitel toitujad ei erista jääkidega õisi vaid toituvad neil.  Saastatud toit  mõjutab aga olulisi tolmeldajaid putukaid nagu mesilaselaadsed ja kahjureid hävitavaid röövputukaid nagu lepatriinud, kiilassilmad ning kiletiivalistest parasitoide.  Ja jällegi on mitmene jääkide koostoime hukutavam kui ainult ühe mõju.  Hiljutised kohalikud uuringud näitasid mitmeseid  jääke nii vahas kui mees ja ka mesilastes.  Mesilased muutuvad haigustele vastuvõtlikeks, neil tekivad käitumishäired. Näiteks meemesilasel lisaks füsioloogilistele muutustele häirub ka korjekäitumine.  Lõpuks mesilaspered hukkuvad, see on kahjuks juba reaalsus ka Eestis. Paljud meie  väikemesinikud, allakirjutanu kaasa arvatud, leidsid, et tarud küll on mett täis aga mesilased kadunud.  See on mesilaste lühimälu kaotamise tagajärg, milles mürgiannused mängivad oma rolli. Tolmeldajate kadumine on saamas üleilmseks probleemiks. 

Nõnda kahanebki nii mullas kui ümbritsevas looduses  talitluslik elurikkus - üks  ökosüsteemide ehk looduse poolt pakutavaid  tasuta teenuseid, mis  on  kestliku põllumajandustootmise olulisemaid tugisambaid.

Põllult leostuvad pestitsiidide jäägid mullavette ja sealt veekogudesse.  Erinevate seirete andmeil esineb pestitsiidijääke nii meie pinna- kui põhjavees. Jõgedes on piirnormide ületusi avaldunud   eelkõige sügisperioodil. Korraga mitmeseid jääke on kindlaks  tehtud samades  intensiivtootmisaladelt lähtuvates veekogudes - Rägina peakraavis, Räpu, Põltsamaa ja Pärnu jõgedes. 2011. aasta sügisel Keskkonnauuringute keskuse  poolt läbiviidud uuringud näitasid neis küllaltki suuri  sisaldusi seitsme samaaegselt esineva tõrjevahendi osas (4 umbrohu tõrjevahendit, 1 laiatoimeline fungitsiid, 1 insektitsiid, 1 kasvuregulaator). Vee-elustikku  sõltuvalt liigist  pärsivad ja hukkavad nii üksikühendid kui ühendite koostoime, viimane on enamikele liikidele osutunud  oluliselt hukatuslikumaks. Eriti tundlikud on pestitsiidide suhtes kahepaiksed.

Enimkasutatavat umbrohutõrjevahendit glüfosaati ja tema preparaatide laguprodukti AMPA, mis on osutunud  praeguste uuringute alusel glüfosaatidest toksilisemaks, esineb meie paljude jõgede vees ja merre suubumise aladel ning paiguti üle nn kehtestatud  piirnormide (tabel 1). Glüfosaat on mürgine vee pisielustikule – planktonile  ja akumuleerub kalades. 2011. aastal uuris Keskkonnauuringute keskus merest püütud  ahvenais 11 juba keelustatud tõrjevahendi jääkide sisaldust ning kõik need esinesid kalades. Teadusuuringud on näidanud, et niisuguste kalade immuunsüsteem nõrgeneb, nad langevad kergesti parasiitide ja haiguste ohvriks.

Tabel 1. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu seirekorralduse MAVES 2010 uuring

 

  

Pestitsiidijäägid akumuleeruvadki toiduahela tipulülides, milleks on  ka inimene. Paljudest Pandivere kõrgustiku kaevudest saadakse pidevalt, kuigi väikestes kogustes, mitmeseid pestitsiidijääke joogiveega. Kuid neid saadakse ka krooniliselt toiduga.  Meie toiduseire näitab, et  kohalikest aedviljadest on keskmiselt kolmandik, impordituist aga kaks kolmandikku  jääkidega, sealjuures tõuseb  järjepidevalt mitmeste  jääkide korraga esinemine toodetes. Viimastel aastatel on leitud samuti kahes kolmandikus loomsetes  saadustes jääke. Kuigi tegemist on jääkide madala sisaldusega,  siiski nõrgestab nende  krooniline toime  inimese immuunsüsteemi,  soodustades allergiate, kasvajaliste  muutuste jms teket. Vähki haigestumine on üleilmselt  progresseeruv.  2020 aastaks  prognoositakse kasvu praegusega võrreldes isegi  kuni 70 %.

Vaatamata eeltoodule  armastame rõhutada,  et meie põllumajanduses on   agrokemikaalide kasutus suhteliselt väike ja surve nii meile kui keskkonnale tagasihoidlik, tänu millele on meil veel palju toimivat mitmekesist loodust. Olukord aga paraneks veelgi  ökoloogilise intensiivistamisega  -  ulatuslikuma üleminekuga  mahetootmisele, mis välistab nii kunstväetised kui taimekaitsevahendid ja toimib tasakaalustatud taaskasutuse põhimõttel.  Printsiibiks on olla  võimalikult isevarustav, välistest ressurssidest  sõltumatu.  Loomakasvatus tasakaalustataks taimekasvatusega, baseerudes kohalikul söödabaasil, sõnnik ja kogutud ning kompostitud orgaanilised jäätmed viiakse  põllule, suunates toitained sel moel taasringlusse. Toodang töödeldakse ja turustatakse  võimalikult kohapeal, kõik orgaanilised jäätmed viiakse taimetoitainetena taaskasutusse. Nõnda kujundataks kohalikud jätkusuutlikud toiduvõrgustikud, mis talitleks suhteliselt suletud tsüklitena põhinedes kohalikel taastuvatel loodusressurssidel ja ühendades tihedalt tootjad tarbijatega. Kuivõrd kogu toiduahel tootjast tarbijani on omavahel hästi seotud, kõik lülid toetavad üksteist, olles keskkonnateadlikud, siis tarbitaks loodusressursse väga säästlikult. Selline areng on ka sotsiaalne innovatsioon võimaldades uut tööhõivet ning külaelu taastumist. Mitmed uurimisprojektid  näitavad, et taolist laadi põllumajanduse arendamisega Läänemerd ümbritsevates maades kahaneks mere saaste enam kui poole võrra.

Paljude uuringute kohaselt saavutatakse mahetootmises, rakendades kohalikesse oludesse sobilikke tehnoloogiaid,  tänase intensiivtootmisega võrreldavad saagid, milles puuduvad aga kahjulikud  jääkained. Selleks  on vajalikud olulised tehnoloogilised arengud, milleks  meil siiani uurimistulemusi  aga napib.  Nõudlus ökoloogiliselt puhta toodangu järele on  pidevas tõusutrendis. Island ja Butaan on asunud tugevale ökoloogilisele intensiivistumise teele. 

Kas Eesti  tulevik võiks ehk olla Öko-Eesti, kus küla elab ja imelises looduses on mitmekesine põllumajandusmaastik koos sumisevate mesilaste ja rahulolevate loomadega karjamaal? Loomulik puhas toit toetab oma rahva tervist ja on nõutud välisturul. Meil on selleks veel väga head  looduslikud eeldused! Nii et toimigem enne kui liiga hilja!

Autor: Anne Luik