Aare Viira: maaelu on kokku kuivamas

Töömeest otsimas

Viira saaks tööd kiiremini tehtud, kui häid töömehi nagu varnast võtta oleks, paratamatult tuleb üksi vaeva näha.

“Ostsin maad juurde. Üks ots oli võsas, aga vaja korda teha. Hakkasin uurima, kus kõik töömehed on, aga selgus, et pole saadaval. On üks mees, kes tarbib salapiiritust ja siis ka kõik rõõmsasti tarbivad seda. Ei ole neil vaja raha, tööd ega mitte midagi. Leppisin kokku ühe mehega, et saab kaineks. Läksin kokkulepitud kellaajaks poe juurde. ­Ootan, aga meest ei ole. Helistasin vahemehele, kes lubas asja uurida, aga töömees polevat sõnagi suust välja saanud. Kevadel oli vaja kive korjata. Suur kokkuleppimisprotsess lõppes sellega, et nelja mehe asemel tuli mõnepäevase hilinemisega kaks. Olin masina peal, korjasid mingi tempoga kive, aga varsti enam ei jõudnud. Tegelikult ju ongi kivikorjamine raske töö. Järgmisel päeval nad tagasi ei tulnudki. Siis ma loobusin. Vastik lunida ja taga ajada. Korjasin üksi. Mõtlesin, et saan kehakaalus alla, aga ei saanud. Lõpuks olid nemad korjanud kolm koormat, mina korjasin 20.”

Kose vallas asuva Patermaa talu peremees tõdes, et maaelu on kokku kuivamas. 50- ja 100hektariliste põllumaade pidajatest pole enam põhjust rääkida, Lõuna-Eesti mehed ütlevad Viirale, et nüüd on ka 160–200 hektari suuruste põllumaade harijate ellujäämine küsimärgi all.

“Kui kümme aastat tagasi ma mingitesse liitudesse ei sobinud, sest olin liiga suur, siis nüüd on järg minu kätte jõudnud, 300–500 hektari meesteni,” nentis ta. “Kui meid huvitab, et inimesi maal oleks, siis on vaja otsuseid langetada. Kui me ei otsusta, siis 20 aasta pärast võib-olla ühtegi minusugust põllumeest ei ole, maad on kokku ahnitsetud ja ülemakstud.”

Börs nõuab õiget ajastamist

Viira kasvatab peale rapsi, talinisu ja odra köömneid, varem on tema põllulappidel kasvanud ka linaseeme, millest ta loobus, sest see ei tasunud ära. Kümme aastat tagasi otsustas Viira mingil põhjusel köömneid kasvatada. Sellel aastal koristas ta köömneid 15 hektarilt, järgmisel aastal teeb seda 37 hektarilt. Kui ülemöödunud aastal õnnestus köömneid saada 55 hektarilt, siis mullu jäi Viira peaaegu saagita – ilmselt andis põntsu juunikuine öökülm.

Vili läheb Baltic Agrosse. Kaugeim sihtpunkt, kuhu siinne vili liigub, on Saudi Araabia. Müügist rääkimine paneb Viira mõtlema börsile, mida jälgides tuleb valida parim aeg saagist loobumiseks. Viljakasvataja muutub siis mänguriks. “Võtaks spetsialisti palgale, kes ütleks, millal on õige aeg müüa,” naeris Viira. “Alati mõtled, et oleks võinud hinna lukku panna, kuid ikkagi arvasid, et ehk hind tõuseb veel. Hind hakkab hoopiski kiiresti langema, ning kui enam oodata ei kannata, siis müüd. Kahe nädala pärast on aga hind 20 eurot kallim. No ei saa pihta.”

Töötajad liigne vastutus

Töötajaid Viiral ei ole, mis on teadlik otsus. “Praeguses situatsioonis ei saa ma vastutust võtta teise inimese eest. Töötan seepärast üksipäini, sest olen nii pikalt olnud tööandja. Uuesti seda vastutust ei taha. Ma ei taha olla olukorras, et kui on palgapäev, siis firma kassas raha ei ole. See on kõige hullem asi, mis inimesega võib juhtuda. See on õudne,” tunnistas ta.

Viira teeb enamiku töödest üksi, tellides suurematest töödest vaid vilja külvi ja kuivatamise. Külvik, mis teeks 300 hektaril töö kolme-nelja päevaga, ei tasu investeeringuna Viira hinnangul lihtsalt ära.

Põllumees näeb oma palka, kui põllulapp on ilusaks haritud, ütles Viira. Näiteks ühel põllumaal valmis tänavu oder, aga kuna ilmataat tegi vingerpusse, arvas Viira, et lõpuks odrast asja ei saa. “Aga oder kasvas päris ilus. Ja siis oled pritsiga keset suurt põldu, vaatad alla päikest – ühtlased odrapead läigivad nagu kalasoomus. Kuradi vägev! Pisar tuleb silma,” kirjeldas Viira ja tõmbas niiskeks läinud silmad kuivaks. “Tunned, et teed ­õiget asja.”

Kui keegi aga tahab halvasti öelda, siis luuakse põllumehest ikkagi rumala inimese kuvand, on Viira märganud. “Oli just üks jutusaade, kus räägiti Hruštšovist, kus ta siis kingaga toksis ÜROs. Öeldi, et no mis seal ikka arvata: ta oli lihtne rumal maamees. Sealt polegi paremat oodata,” meenus talle värske näide.

Pensioniunistus

Paari aasta pärast 60. juubelisünnipäeva tähistav Viira on mõelnud ajale, kui ta enam ei taha või ei jaksa põllumehena leiba teenida. “Kuna olen FIE, siis pensioni ma ei saa. Võiksin isegi tänusõnad öelda, et rendihind on 62 euro peal. On unistus, et rendin sama hinnaga maad välja ja see ongi minu pension, aga millal see hetk tuleb, ei tea. Praegu ei saa ma seda lubada, sest kohustusi on nii palju kukil,” rääkis Viira, kellel jätkub kohustusi umbes viieks aastaks.

Viis aastat on põlluharija elus nii pikk kui lühike aeg, mis paneb Viirat inimese elu autosõiduga võrdlema. “Sul on täispaak. Seni, kuni paagis on kütust üle poole, annad muudkui talda. Kui seier jõuab poole peale, hakkab järsku jube palju bensiini kuluma. Loodan, et veel ma kollases ei ole,” muheles ta.