Taimekahjustajate resistentsusest taimekaitsevahendite suhtes

Millal kahtlustada taimekahjustaja resistentsust?

Kui põllumajandustootjale näib, et taimekaitsevahend ei mõjunud päris nii nagu peab, ei ole ilmtingimata tegemist resistentsuse probleemiga. Enamikel juhtudel on toote puudulik toime põhjustatud selle ebaõigest kasutamisest või pritsimisel tekkinud tehnilisest probleemist. Seetõttu peaks enne resistentsuse kahtlust välistama allolevad võimalused:

• Kas peale pritsimist sadas liiga ruttu vihma? Jälgida tuleks toodete vihmakindlust ning alati on mõistlik kindlustada, et peale pritsimist oleks vähemalt 1-tunnine vihmavaba periood, seda ka lühema vihmakindlusega toodete puhul. Jälgige kindlasti toote etiketti.

• Kasutati valet kulunormi. Registreeritud kulunormidest madalamate normide kasutamine peab olema teaduslikult põhjendatud ning kulunormi vähendamisel peab arvestama, et sellevõrra lüheneb ka taimekaitsevahendi toimeaeg ja väheneb efektiivsus.

• Vale ajastus. Väga levinud on liiga hiline ja liiga jahedatel õhutemperatuuridel pritsimine.

• Pritsi pihustid olid taimekaitsetööde tegemise ajal ummistunud.

• Erakordselt suur kahjustajate populatsioon (näiteks 2013. aastal massiliselt levinud kapsakoi), mil ühest pritsimiskorrast kahjustaja tõrjumiseks ei piisa.

Miks muutub taimekahjustaja resistentseks?

Kahjustajate resistentsuse uurimisel räägitakse kahjustaja tundlikkusest teatud toimeaine või toimeainete klassi suhtes. Kui tundlikkus langeb, on kahjustaja tõrjumiseks sama toimeainega vaja kasutada suuremaid koguseid, mis tähendab põllumajandustootjale suuremaid kulutusi. Kui tundlikkus muutub väga madalaks, saab rääkida kahjustaja resistentsusest konkreetse toimeaine suhtes.

Mingi kindla toimeaine suhtes vähem tundlikke kahjureid või haigustekitajaid võib põllul esineda juba enne selle toimeaine kasutamist, sest looduses on juba kord nii seatud, et igal kahjustajal on mõnevõrra erinev geneetiline baas. Kui kasutada ühte ja sama toodet samal põllul aastast-aastasse, eriti juhul, kui tegemist on vaid ühte toimeainet sisaldava tootega, võib vähemtundlike kahjustajate populatsioon põllul drastiliselt suureneda ning toote efektiivsus langeb. Seetõttu on oluline võimalike vähemtundlike populatsioonide paljunemise ennetamine põllul läbi teatavate võtete.

Erinevate kahjustajate puhul hinnatakse ka riski resistentsuse tekkeks erinevalt. Näiteks teraviljahaiguste puhul hinnatakse riski kõrgeks ramulaaria ja jahukaste puhul, keskmiseks kõrreliste helelaiksuse ja odra-võrklaiksuse puhul ning madalaks äärislaiksuse ja odra-leherooste puhul. Tulenevalt uuringute tulemustest ja reaalsest olukorrast on ka toimeainete klassidel erinev roll resistentsuse tekke kujunemisel– kõige stabiilsemat toimet teraviljahaiguste puhul on näidanud triasoolid (olnud kasutuses üle 20 aasta), strobiluriinide puhul saab rääkida keskmisest riskist ning SDHI (karboksamiid) toimeainete puhul on täheldatud kõige kiiremat resitentsuse tekke võimalust. Seetõttu annab kõige efektiivsema toime vähemalt kahte erinevasse klassi kuuluva toimeaine segu.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuidas vähetundlike kahjustajate teket ja levikut vältida?

Et vähetundlike kahjustajate levikut vältida, on alati soovitatav rakendada järgnevaid abinõusid:

• Kasutage samal põllul vaheldumisi erinevaid tooteid, lähtudes nende toimemehhanismist. Nii näiteks võivad erinevad insektitsiidid mõjutada kas putuka närvisüsteemi, hingamist, kasvu ja arengut või hoopis lihaste tööd.

• Kasutage võimalusel mitut toimeainet sisaldavaid tooteid või ühe toimeainega toodete segusid. See on üks efektiivsemaid resistentsete kahjustajate tekke vältimise meetodeid, sest üks toimeaine mõjub kahjustajatele, millele teine toimeaine võib-olla ei mõju ning vastupidi.

• Kasutage registreeritud kulunorme. Vähendatud kulunormide kasutamine soodustab vähetundlike kahjustajate levikut põllul ning jätab ellu ka osa kahjustajaid, kes muidu, täisnormi kasutamisel, häviksid. Vähendatud normide kasutamisel kiirendate vähetundlike populatsioonide levikut põllul. Meeles tuleb pidada, et iga toote registreerimisele eelnevad põhjalikud põldkatsed, mille käigus selgitatakse muuhulgas välja minimaalne toimeaine kogus, mis tagab piisavalt efektiivse toime ja maksimaalne kogus, mis on keskkonnale ohutu. Seejuures on arvestatud kahjustajate geneetilise baasi varieerumist loodudes, ilmastikutingimusi jm tegureid. Eriti oluline on pidada kinni insektitsiidide registreeritud kulunormidest, sest putukate puhul on resistentsus kõige kiirem tekkima!

• Rakendage integreeritud taimekaitse põhimõtteid – tehke kahjustajate seiret ja selgitage välja tõrje vajadus, pidage kinni viljavaheldusest, kasutage agrotehnilisi võtteid, mis teevad taimekahustajate talvitumise raskeks jne.

Kasu põllumajandustootjale ülalnimetatud võtete rakendamisel on ilmselge. Laialdane vähetundlike populatsioonide esinemine põllul tähendab tootjale otsest majanduslikku kulu – kuna toodete efektiivsus langeb, tuleb kasutada kõrgemaid kulunorme ning suureneb vajalike pritsimiskordade arv. Pikas perspektiivis tähendab see vajadust kasutada alternatiivina rohkemate toimeainetega segusid ja kallemaid tooteid, millel on ka suurem mõju keskkonnale.

Olukord Euroopas

Igal aastal tehakse üle Euroopa vaatlusi ning uuritakse võimelikke resistentsuse kahtlusega piirkondi. Ida-Euroopa piirkond, kuhu kuuluvad ka näiteks Baltimaad ja Poola, on olukord võrreldes muu Euroopaga tunduvalt parem. Selles piirkonnas on resistentseid poplatsioone leitud vähe ning tooted, mida vähenenud efektiivsuse tõttu mujal Euroopas enam soolotoodetena kasutada ei saa, on meil endiselt piisavalt hea mõjuga.

Baltimaades (sealhulgas Eestis) on tänaseks leitud püretroidide suhtes resistentseid hiilamardika populatsioone, Poolas lisaks resistentseid kartulimardikaid. Võrdlusena on Lääne-Euroopas putukate resistentsuse probleem tunduvalt suurem ja probleemseid liike rohkem. Teraviljahaiguste puhul on Lääne-Euroopas olnud vähetundlike odra-võrklaiksuse tekitaja leide, seda nii asoolide, strobiluriinide kui ka SDHI toimeainete suhtes. Kõikide nimetatud klasside suhtes vähetundlikke populatsioone on leitud ka kõrreliste helelaiksuse ning DTR-i puhul. Enim on leitud probleemseid teraviljahaiguste populatsioone vähenenud tundlikkusega erinevate strobiluriinide suhtes ning kuigi Eestis ei ole strobiluriinide efektiivsusega veel probleeme, on oluline kasutada neid segus mõnda teise toimeainete klassi kuuluva toimeainega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et hetkel ei ole Eestis olulisi taimekahjustajate resistentsusega seotud probleeme, kuid tuginedes Lääne-Euroopa kogemusele ning tõsiasjale, et meie ilmastik muutub aastalt-aastasse soojemaks ja kahjustajate talvitumiseks soodsamaks, on probleemi vältimiseks oluline rakendada eespool juba nimetatud abinõusid. Pikas perspektiivis hoiab see tootja kulud taimekaitsevahenditele mõistlikud, tooted säilitavad oma efektiivsuse ning mõju keskkonnale on väiksem.

Täiendavat infot resistentsuse riski tekkimise kohta erinevate toimeainete puhul koos soovitustega leiate:

• Fungitsiidide resistentsuse kohta Fungitsiidide Resistentsuse Vältimise Komitee (i.k. Fungicide Resistance Action Commitee) kodulehelt: www.frac.info

• Insektitsiidide resistentsuse kohta Insektitsiidide Resistentsuse Vältimise Komitee (i.k. Insecticide Resistance Action Commitee) kodulehelt: www.irac-online.org

Allikad: resistentsusspetsialistid Jan Elias ja Stefano Torriani.

Autor: Jaanika Mirka