Pritsimistehnoloogia mõjutab taimekaitsevahendite efektiivsust

Pritsimistehnoloogiaalased demod ja nõustamine on üks osa Syngenta tugiteenustest Euroopas, mis toetab taimekaitse maksimaalse efektiivsuse saavutamist.

Taimekaitsevahendite efektiivsus sõltub mitmest tegurist. Sageli jälgitakse esmajärgus taimekaitsevahendi/toimeaine enda tõhusust ning ilmastikutingimusi pritsimistööde ajal, vähem pööratakse tähelepanu pritsimistehnoloogiale ning pritsitavale sihtmärgile. Taimekaitsepritsi korrasolekust ja õigest seadistusest sõltub suuresti töö kvaliteet. Kuid väga oluline on ka pihustite seisund ja tööks sobivate otsakute valimine. See aitab tagada taimekaitsevahendi korraliku mõju, sest järeleandmised siin võivad tähendada, et kasutaja ei pruugi saavutada loodetud tulemust.Pihustite omadused

Pihusti üks olulisemaid detaile on vahetatav otsak. Pritsimisel tuleb jälgida kolme tegurit – milliseid otsakuid kasutatakse, milline on töövedeliku kulunorm ja töörõhk ning milline pritsi liikumiskiirus. On üsna tavapärane, et pritsile valitakse vaid ühed otsakud, milleks on sageli punased või pruunid lehvikpihustid – need on soodsamad. Negatiivse poole pealt kipub taimede üks pool pritselahusest katmata jääma, samas kui teine pool saab seda ehk rohkemgi, kui vaja. Mida suurem on liikumiskiirus, seda tõenäolisemalt see juhtub. Ka tuuletriivi tekkimise risk on nende otsakute puhul kõige suurem, mis on praktikas ka peamine põhjus pritsimiskadudeks.Iga uue otsakute põlvkonnaga on pritsimise kvaliteeti parandatud. Tuuletriivi vähendamiseks arendati välja õhuindukstioonotsakud ehk venturi otsakud ehk rahvakeeli „tuulepihustid“ (kuni 70% väiksem triiv). Need omakorda jagunevad kompaktseteks ning pikkadeks (i.k. Air Induction) – viimastel on parem võime suruda töölahust tihedasse taimestikku. Lisaks on arendatud väikese triiviga (Low Drift) otsakud (kuni 40% väiksem triiv), õõneskoonusotsakud (75% väiksem triiv) ning kaksiklehvikotsakud.Kaksiklehvikotsakutel on oma selge eelis. Need tekitavad kaks vedelikujuga suunaga ette ja taha ja katavad taimed seetõttu hästi mõlemalt küljelt. Praktilise kogemuse najal võib öelda, et pihustusnurgad ei oma väga suurt tähtsust, v.a. siis, kui poom on masinale väga ligidal. Sellisel juhul  peaks jälgima, ettepoole suunatud pihustusjuga jõuaks ikka sihtmärgini, mitte ei tabaks masinat. Kaksiklehvikotsakute puhul tuleb tähele panna, et kuna sama jõudluse juures on neil 2 ava, tekivad ühelehvikulisega võrreldes peenemad piisad. Seetõttu vältige kõrget rõhku.Enamikel juhtudel on optimaalne, kui pihusti tekitab keskmise suurusega või suure piisa (350-450µm ehk läbimõõt 0,35-0,45 mm). Sellisel juhul pole triivi risk nii suur, töölahuse tungivus taimestikku ning katvus on optimaalsed. Väga väikesed piisad, mida tekitab töötamine kõrgel töörõhul, on kõige suurema triiviriskiga. Nagu sai näha põllupäeva pritsidemol, oli triiv nende puhul juba tuule kiirusel 2-2,5 m/s märkimisväärne, taimekaitsetöid on aga lubatud teha tuule kiirusega kuni 4 m/s. Eriti halb variant on see mullaherbitsiidide puhul, kus suure triivi puhul võib kahjustada saada kõrvalpõllul kasvav kultuur. Seetõttu kasutage mullaherbitsiidide pritsimisel võimalusel venturi – ehk nn „tuulepihusteid“ või deflektorotsakuid ning jälgige, et piisa suurus jääks vahemikku keskmine kuni väga suur (soovitavalt suur). Piisa suurust saab mõjutada töörõhuga. Jälgida liikumiskiirust!

Sihtmärk, millele mõju tahame, mängib seega samuti rolli. Kultuuridel, mille lehed on kaetud küllalt paksu vahakihiga, kipub väike ja kerge piisk tagasi põrkuma ehk vajalik on suuremate piiskade tekitamine. Suured piisad on vajalikud ka siis, kui taimestik on tihe ning pritselahus ei jõua nii kergesti alumiste taime osadeni. Eriti tuleks seda järgida herbitsiidide pritsimisel - tihedam taimik ja suuremad taimed nõuavad ka suuremat vee kulunormi (300 l/ha) ning kuna pihustatav töölahus peab tungima sügavamale taimestikku, on soovitatav kasutada kahe pihustusjoaga vähemtriivi otsakuid.

Paljudel pritsidel on olemas kobarpihusti võimalus ehk korraga saab pritsile paigaldada 3-4 erinevat otsakut, mida sobiva tööasendisse keeramisega kiiresti valida saab. Soovitavalt võiks neid olla vähemalt 2: otsakut, millest üks kompaktne venturiotsak (näiteks Air Induction Compact, tähised IDK, AirMix, AIXR) ning teine pikem kaksiklehvik  (näiteks IDKT, CVI Twin), neist viimast kasutada tiheda ja suure taimestiku korral. Kui otsustate siiski universaalotsakute kasuks (näiteks AD, LD vms vähemtriiv võimaldav otsak) jälgige, et surve oleks optimaalne ning piisa suurus keskmine kuni suur. Märgistus HiSpeed otsaku tähistuses näitab, et võimalik on suurem liikumiskiirus.Ettevaatust automaatreguleerimisel: oht peente piiskade tekkeks liigkiirel töötamisel!

Jälgida tuleks, et pritsimistöid ei tehtaks õhutemperatuuril üle +25^oC ning suhtelise õhuniiskusega alla 60%. Eriti just väikesed piisad hajuvad sellisel juhul õhku ja osa toimeainest kantakse tuulega mujale, kus see võib kahju tekitada. Lisaks on taimed kuumaga stressis ning kõrvetamise oht suur. Otsakute soetamisel veenduge, et neile oleks märgitud otsaku tüüp, pritsenurk ning suurus. Vältige tundmatutest allikatest pärinevaid „piraatotsakuid“. Enne tööd kontrollige, et pihustid poleks ummistunud ning töölahuse pihustamine oleks kogu poomi laiuses ühesugune. Kõikumine +/-7% tähendab, et pihustid tuleb välja vahetada. Keraamilised otsakud on oluliselt vastupidavamad. Ka poom peab olema stabiilne ja õigel kõrgusel – liiga kõrgel asuv poom ja selle kõikumine küljelt küljele suurendab tuuletriivi. Poomi kõrgus peab olema võimalikult väike, siiski piisav lehvikute vajaliku ülekatte tekkimiseks. 50 cm pihustivahe ja 110 kraadi pihustusnurga puhul on selleks kõrguseks 50 cm pritsitavast pinnast. Juhinduda tuleb tootja andmetest! Ka poomi sõidusuunaline lengerdamine suurendab pritsimise ebaühtlikkust. Ettevaatust järskudel pööretel, on mitmekordse normi oht, kuna poomi ots võib suisa tagasi liikuda.

 Jens Luchardi esitlust toimetas Jaanika Mirka