Viinapuud meie aedades – rõõm või mure?

Viimastel aastatel kasvab üha enam ise kasvatatud puuviljade ja marjade populaarsus ning hinda on läinud ka mahetooted. Imporditud viinamarjad on aga puuviljakultuuridest ühed kõige enam taimekaitsevahenditega töödeldud ja seetõttu tasubki neid kasvatada koduaias. Maheviinamarja kasvatamiseks sobivad hübriidsordid, mis on haiguskindlamad ega vaja seetõttu  taimekaitse pritsimist.

Sobib meie kliimasse. Elu on näidanud, et viinapuud on võimelised kasvama Eesti väga heitlikes ilmaoludes, kui valida sobiv sort ja võrakujundus. Vaatamata sellele ei taha nad siiski leppida hiliskevadiste öökülmadega ja sulaperioodidega talvel. Vajalik on ka ilus sügis, et taim jõuaks end talveks ette valmistada. Ega ka traditsioonilistes viinamarjakasvatusmaadeski probleemidest puudus ole. Näiteks hiliskevadine külmalaine, mis tabas Prantsusmaa viinamarjaistandusi, ohustab saaki Champagne'i ja Burgundia piirkondades.

Kas katta taimi talveks või mitte? Esimestel eluaastatel on viinapuu taimed üsna õrnad, hiljem võib mõned sordid jätta katmata. Talveks on soovitatav katta kuuseokste või õhulise heleda materjaliga. Oluline on ära hoida temperatuuri suurt varieerumist. Viinapuu võib olla küll kirjanduse põhjal hea külmakindlusega, kuid mitte talvekindel. Talvised pikemad soojaperioodid vähendavad taime külmakindlust ja seetõttu on oluline kaitsta ka sooja eest. Viinapuu vanematel okstel külmakindlus suureneb. Mitmed sordid on hea talvekindlusega, näiteks Tartu piirkonnas saab katmata kasvatada Lätist pärit sorti ’Zilga’ ja Venemaalt ’Hasanski sladki’ jt. Võib öelda, et talvekindlust aitab hinnata sordi päritolumaa kliima ja seetõttu tasub valida eelkõige põhjapool aretatud sorte. Julgemad ja kogenud aiapidajad võivad katsetada ka lõunapoolsemate õrnemate sortidega.

Populaarsus toob kaasa ka mured. Viinamarjakasvatuse populaarsuse kiire suurenemisega on lisandunud ka probleemid haigustega. Viimastel aastatel on üha enam kahjustanud meie aedade viinapuid ebajahukaste, mis on levinud probleemiks lõunapoolsemates riikides. Haiguse algusest annavad märku heledad laigud lehe all. Mõnedel aastatel võib levida ka jahukaste – valge kirme lehtede peal. Haigustunnuste ilmnemisel augustis või septembris pole oht nii suur ja see võib isegi soodustada võrsete kasvu lõppemist ning parandada talveks valmistumist. Haiguse levik pärast õitsemist võib aga hävitada saagi ja mõjuda negatiivselt taime elujõule ning vastupidavusele talvel. Teatavasti on seenhaiguste puhul probleemiks kergesti tekkiv resistentsus, mistõttu on vajalik taimekaitse preparaatide vahetamine. Seetõttu ei soovitaks ka poest osta saadavaid fungitsiide, vaid koduaedades kasutada näiteks rohelist seepi. Haigusi tekitavad seened on väga tundlikud neid ümbritseva keskkonna muutuste suhtes. Seente levikut kevadel saab takistada ka puutuha puistamisega okstele ja maapinnale.

Marju kahjustab ka hahkhallitus ja seda põhiliselt tihedate vilikondadega sortide puhul. Siin aitab aga marjade värvumise alguses vilikondade ümbrusest lehtede eemaldamine. Vajalik on lehed eemaldada just hommikupäikse poolt, sest siis kuivavad marjad kiiremini ja haigus levib vähem. Samuti soodustab lehtede eemaldamine viljade küpsemist ja seetõttu on see töö levinud ka tootmisistandikes. Ühtlase kvaliteedi saamiseks on oluline, et marjad valmiks üheaegselt ja selleks on soovitatav üheaegselt lehtede eemaldamisega teha ka vilikondade vähendamine - võrsele jäetakse kuni kaks alumist vilikonda.

Maiad linnud ja loomad. Olulisteks kahjustajateks on ka herilased, linnud ja kährikud ning rebased. Herilaste kahjustuse tagajärg ilmneb mõne päeva möödumisel, kui marjad hakkavad mädanema. Seega ei ole riknemise põhjus mädanemine, vaid selle algataja – herilane.  Samasugust mädanemist põhjustavad ka kärbsed ja liblikad, kes on vigastanud marju. Kaitseks saab kasutada putukavõrku.

Seega võib järeldada, et hoolikale aiapidajale on viinapuudest ainult rõõmu!

Kadri Karp

Eesti Maaülikool