Olle Horm: meil käiks nagu võistlus, kes on kõige eestimaisem eestlane

Atria Farmid OÜ peamine tegevusala on seakasvatus. Enamuse toodangust realiseerib ühing oma emaettevõttele Atria Eesti AS. Ühingul on neli farmi: Palamusel, Savikotis, Teedlas ja Savernas. Palamusel toimub põrsaste tootmine ja kasvatamine kuni 8 kg raskusteks, edasi toimetatakse põrsad Savikoti farmi, kus need kasvatatakse kuni 30 kg raskusteks. Teedla ja Saverna sigalates järgneb nuumaperiood. Suur osa põrsaid kasvatatakse tapaküpseks lepinguliste koostööpartnerite ehk kontraktorite poolt. Kokku oli Atria Farmid OÜl 2016. aasta lõpu seisuga oma farmides sigu 28 334 pead. Kõik tööd tehakse ära 39 inimesega.

2016. aasta aprillis müüs ettevõte ühe oma farmidest Linnamäel. Müüdi nii varad kui ka äritegevus. Nimetatud tegevuse tõttu kahanes nii ettevõtte käive, bioloogilise vara hulk kui ka töötajate arv. Nimetatud farmi müük on osa algtootmise tõhustamise tegevustest. Sama protsessi käigus alustati 2016. aasta neljandas kvartalis Saverna nuumafarmi suuremahulist ümberehitust ja laiendust. Saverna investeering on planeeritud valmima 2017. aasta jooksul. Ettevõtte eesmärgiks on kaasajastada oma farme ning kasutada parimaid tootmistehnoloogiaid. Samuti on soov koondada farmid tehasele logistiliselt lähemale. 2016 aastal investeeriti materiaalsesse põhivarasse 657 676 eurot.

Atria OYJ kontserni kuuluv Atria Eesti lihatööstus pakub oma kolme kaubamärgi: Maks & Moorits, WÕRO ja VK all kokku ligi 300 erinevat toodet ning soovib Eesti tarbija jaoks olla poeriiulil esimeste valikute seas - pakkudes maitsvaid, kvaliteetseid ja kodumaisest toorainest valmistatud lihatooteid.

Atria Eesti jaoks oli 2016. aasta oluliste muutuste aasta. Aasta esimeses pooles viidi kogu tootmine üle Valga tehasesse. Seni kasutuses olnud Vastse - Kuuste tehas müüdi koos enamuse sisseseadega.Atria Eesti müügitulu aastal 2016 oli 31,9 miljonit eurot. Ettevõtte keskmine töötajate arv 2016. aastal oli 260. 2016. aastal investeeriti materiaalsesse põhivarasse 2,2 miljonit eurot.

Kahtlane statistika

Vaatamata edukale aastale on Olle Horm siiski morn, talle tekitab peavalu just statistika. Foorumil rääkis ta lahti, mis toimub turul, mis seda mõjutavad ja millised võivad olla trendid ning kuhu poole me peaks suunduma.

„Suurim lihatootja on Hispaania, kus kasvab näiteks 47 miljonit siga. Meil on aga kahjuks sigade arv langenud. Siin on erinevad põhjused. Vanasti oli Venemaa üks meie peamistest turgudest, aga nüüd nad on ise suutelised juba tootma ja seega see turg jääb meile tulevikus suletuks. Suurimaks importijaks on nüüd Hiina, kus import on hüppeliselt kasvanud. Kogu ELi ülejääk, pluss veel natuke, on läinud just Hiina tarbijatele. Meile on see kurb seepärast, et meil pole Hiina turule võimalik minna, sest meil pole jõukohane seal turul oma kogustega olla,“ selgitas laiemat pilti Horm.

Statistika näitab, et liha tarbimine kasvab, nii meil kui mujal maailmas ja just arengumaades. Meie Statistikaameti numbrid näitavad sama. Need aga erinevad jaekaupmeeste statistikast.

„Siin saab olla põhjuseks see, et enne kriise veeti 100 000 siga riigist välja, see liikus Venemaale, kui seal aga piirid kinni pandi, siis leiti uued turud ehk need sead liikusid edaspidi Läti ja Leedu suunas. See tõstis elussigade statistika ekspordinumbreid. Siis saabus meile seakatk ja igasugune eksport on nüüd katkenud. Nüüd siis on küsimus, kuhu on jäänud 100 000 looma liha? Siin saab olla ainult see vastus, et see liha läheb turule, erinevatesse väikestele jaekaupmeestele ja sealne müük ei jõua statistikasse,“ ütles Horm.

Peale katku oleme hakanud tooma sisse hulgaliselt sealiha, sest omavarustuse tase on madal. „Kuskil 20% peame tooma sisse. Sama seis on ka linnulihasektoris. Veised on aga hoopis teine teema – 32 000 veist on tänavu 9 kuuga välja viidud, rahaliselt 12 miljoni väärtuses ja see teeb veiseliha meie suurimaks ekspordiartikliks.“

Trendid – suured saavad suuremaks ja väiksed jäävad veel väiksemaks. „5 jaeketti teevad ära 80% jaeturust. Tootjate ja töötlejate huvid on kahjuks tihti vastandlikud. Samas ootab ees mõlemaid suur kulude tõus. Meie madal efektiivsus koos kulude kasvuga teeb ukse lahti välismaistele tootjatele. Kui hinnakäärid on liiga suured, siis ei eelista eestlane kodumaist. Kokkuvõttes tuleb siin ainukese lahendusega välja, et on vaja teha koostööd. Ja lihatööstus on sektor, mis samuti vajab toetust,“ märkis Horm.

Eestimaist tarbijat ja turgu tuleb hoida. Kõik koos ja ühiselt, mitte teineteist mahatrampides. Hormi sõnul on lihatööstusel raske teha tarbijate hulgas harimistööd. „Sigalasse ei saa enam huvilisi lasta ja tööstusesse ka. Reaalselt näidata, mida me tegelikult teeme, me näidata ei saa. Me juttu aga niisama keegi ei usu, sest arvatakse, et teeme seda vaid kasusaamise nimel,“ on Horm nördinud.

„Meie toodame rohkem eestimaist liha, kui me oma toodetes ära kasutame. Mingit lisamärki tootele panna, et liha on kodumaise päritoluga, on keeruline. Tarbija ei jõua lihtsalt kogu seda märgindust jälgida.“

Horm selgitas asju veidi enam lahti: „Liha toomine, kui selline ei ole stabiilne, suvel süüakse liha enam, talvel on tarbimine väiksem. Seega tuleb oma tootmistsükkel planeerida ülitäpselt. Nii ka meil aeg-ajalt tuleb kasutada importliha,“ selgitas ta seda, et alati ei saa ka kõige parema tahtmise juures 100% kodumaist liha kasutada.

Ka vajab tema arust selgitust see, mis on kodumaine liha ja mis mitte. „Meil käiks nagu võistlus, kes on kõige eestimaisem eestlane. Eesti liha on see, mis on Eestis kasvanud, siin tapetud ja töödeldud. Muud keerulist siin polegi.“