Noorte Põllumeeste Klubi: eesmärgiks toota täisväärtuslikku toitu hoides keskkonda

Enamasti ajendavad neid selleks probleemid mesilaste, kimalaste, eluslooduse ja ka toidu kvaliteediga, mis on jätkuvalt tõusvad ning millel on oma osa taimekaitsevahendite ja väetise suuremal kasutamisel. Ühelt poolt on tähtis, et me toodaks mahtu ja teeniks sellega piisavalt raha, et areneda, ent teiselt poolt on jällegi olluline, et meie tegevus ei saastaks keskkonda ja loodust.

Seetõttu tekitab tudengite seas aina enam küsimärke Euroopa Komisjoni ja Eesti riigi käitumine vastavas valdkonnas. Miks pikendas Euroopa Komisjon glüfosaadi kasutusluba 5 aasta võrra? Miks oli Eesti nõus pikendama kasutusluba lausa kümneks aastaks, kui Saksamaa ja Prantsusmaa soovisid kasutamise koheselt lõpetada? Nende murekohtade arutamiseks otsustas Noorte Põllumeeste Klubi korraldada ürituse “Mõni sõna glüfosaadist”, mille raames tulid teemat avama EMÜ emeriitprofessor Anne Luik ning AS Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas.

Aina suurenev elanikkond ja tõusev kütuse hind on pannud põllumehed mõtlema otsekülvile. Sedasi põldu harides on umbrohust vabanemise ja vahekultuuride kasvu lõpetamisel odavaimaks majanduslikuks lahenduseks kasutada eelmainitud glüfosaati. Kas selline põllupidamine, kus ainukese herbitsiidina kasutatakse vahekultuuri ja umbrohtude allasurumiseks glüfosaat, on jätkusuutlik? Veel enam - sageli ei piirduta vaid ühekordse glüfosaadiga, vaid pritsitakse samale alale veel herbitsiide, kasvuregulaatoreid ja teisi pestitsiide.

Liiga vähe kasvatatakse ka vahekultuure. Kõige hullem, mida põllumees saab teha oma mullale ja sealsele elukeskkonnale, on kasvatada saagikultuure vaid mineraalväetiste toetusel ja pestitsiidide kaitsel. Sellise põllumajandusega väheneb looduslik mitmekesisus ning kahaneb muldade viljakus. Selline põllumajandus ei ole jätkusuutlik.

Järgneva 50 aastaga tuleb rahvastikukasvu prognooside kohaselt toota Maa elanikele rohkem toitu kui eelneva 10 000 aasta jooksul kokku. See, mida toodame Eestis, on meie endi valik. Kõige lihtsam on jälgida kõiksugu agronoomilisi plaane ning seejärel see pestitsiidijääke sisaldav seeme Indiasse või Saudi-Araabiasse viia. Ükstapuha, kuhu - peaasi, et endast võimalikult kaugele. Nüüdisaegne suurpõllumajandus on unustanud “loodushoiduplaani”, mida vanemal ajal iga talumees au sees hoidis.

Kuid mis on Eesti põllumajanduse esmane eesmärk?

Noorte Põllumeeste Klubi silmis on põhiliseks eesmärgiks toota meie rahvastikule võimalikult täisväärtuslikku toitu, hoides samal ajal keskkonda toimivana. Olgu see siis mahe või „loodushoiu“ märgiga. .

Sedasi tootes saame enda kauba eest küsida õiglast hinda ka mujal. Oleme arvestanud järeltulevate põlvedega ning pärandame neile puhta ja elava looduse.Ent kuidas seda pikemas perspektiivis saavutada? Selle üle arutlesime Baeri majas toimunud vestlusõhtul. Video vestlusõhtust on kättesaadav SIIN

Siim Sepp, Martin Laansalu

Noorte Põllumeeste Klubi