Kadri-Aija Viik: valutan väga südant metsameeste maine ja töö halvustamise pärast

„Meie ühiskond on jõudnud sellisesse aega, kus esmakordselt on võimalik kõige ja kõigi kohta arvamust avaldada. Oma osa on siin kindlasti sellel, et kunagi varem pole Eestis nii hästi elatud kui täna. Kuna olen metsanduses töötanud aastast 1990 ning lisaks eelnevalt viis aastat õppimist, on mul kindlasti valusam vaadata 90ndate tegevusi metsas,“ räägib Viik, meenutades, et tollal saad omanikuks kergesti, kui omanik olla oli palju raskem. „Siis nägin metsas tegevusi, mis kuidagi minu teadmistega säästlikust metsamajandusest kokku ei läinud. Puidu töötlemise tehnoloogiadki olid teised! Metsas olid suured linttraktorid, pikkade tüvedega metsaveomasinad… .“

Aga seal, kus toona oli suur mudaväli, kasvab Viigi sõnul täna kena kuusik. „Loodusel on uskumatu taastumisvõime. Ükski siis raiutud lank ei ole jäänud tühjaks, vaid kõikjale on mets kasvanud. Nii on see olnud ja on meie kliimavöötmes ka edaspidi. Inimene saab metsa kiiremale uuendamisele vaid kaasa aidata. Täna on tublisti üle poole Eesti metsast sertifitseeritud, nii palju keskkonnanõudeid kui praegu, pole kunagi majandamise juures olnud,“ kiidab ta.

Piirangud ja nõuded muudavad inimeste elu maal võimatuks

Viik ise elab Kikepera raba ja Soomaa lähistel ja ta nendib, et sealkandis pole metsa lõppemist kuskilt otsast näha: endiselt on selliseid metsaosasid, kuhu inimese jalg puutub üliharva. „Ja see on väga tore, et selliseid kohti on! Metsaelu suudab hävitada ainult inimene ja seda sageli mitte liigse majandamise, vaid looduse ümberkujundamise plaanidega. Kaitsealad, piirangud ning keelud on muutnud maal elavate inimeste elu pea võimatuks. Raske on aru saada, kuidas kunagisel mustikakohal mustikate korjamine täna ühtäkki loodust pöördumatult kahjustada võib? Enamasti on väärtused tekkinud ju inimese ja looduse koostoimimisena. Mida me kaitseksime, kui Eestis poleks seni metsamajandamist olnud? Kas siis oleks meil selliseid väärtuseid, mida hoida?“

Ta nendib, et alati on hea, kui arvamused on faktidega argumenteeritud, ent kindlasti ei saa argumendiks pidada pelletikütte, puitpõranda ja puitmööbliga eramuomaniku arvamust, kes mööda maanteed sõites nägi lagedat ala ja ütleb nüüd, et metsa ei tohiks üldse raiuda. Eriti tema maja tagant.

Viigi sõnul on oluline tasakaal ettevõtluse, sotsiaalküsimuste, keskkonna ja regionaalse arengu vahel. Kui liiga kiiresti ühte suunda joosta, jäävad paljud valdkonnad arendamata. Samas tasakaal aitab säilitada ja arenda elu kogu Eestimaal ning kui inimestest hoolida, on elu nii maal kui ka metsas võimalik.

Mitmendat põlve „metsamees“

Kadri-Aija Viik on pärit metsamehe perest. Tema isa õppis Tihemetsas metsandust ja kõrgkoolis agronoomiat ning sama valik oli ka vanavanaisal, kes olles riigimetsas metsavaht, pidi pärast Vabadussõda valima, kas jääda riigitööle või võtta vastu väljateenitud talu. Talu sai valitud Pärnumaale Saarde valda. Viielapselises peres viiendana sündinud Kadri-Aijal oli mõtlemist, mis võiks olla tema elukutse valik, sest ees olid juba agronoom, õpetaja, apteeker ja elektrik. Aga süda tõmbas metsa ja nii ta selle ameti valiski.

Tore on ka pesamuna nimesaamislugu: ettepanek Kadri nimeks panna tuli vanaema Ella Aureelielt, kuna lapselaps sündis kadripäeva lähistel. Aija oli aga isa mõttevälgatus, sest nime registreerima mineku eelsel ööl olla tütar palju karjunud. Perekonnanimi Viik tuli aga abikaasalt mehele minnes kingituseks.

Viik on lõpetanud 1990. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsamajanduse inseneri erialal ning lisaks 2008. aastal Estonian Business Schooli. Teda on tunnustatud Pärnumaa Kodukandi poolt välja antud Sädeinimese ja kogu Viikide kuueliikmelist peret Kogukonna Pärli tiitliga.

Täna tegeleb naine aktiivselt igapäevaselt metsaühistu tegevuste korraldamisega ja erametsaomanike nõustamisega, mis muredega nad ühistu poole ka ei pöörduks. Tavaliselt alustatakse ikka algusest: mida on võimalik oma metsas teha ja mis selleks peab tegema? Palju on suhtlust e-kirja ja telefoni teel, aga sageli kohtutakse ka metsaomanikega metsas või kontoris. 

Metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud asutasid 2012. aastal mitmete toimivate Pärnu-, Viljandi- ja Valgamaa metsaühistute liikmed, et kaasata endaga võimalikult rohkem erametsaomanikke ning üheskoos planeerida ja korraldada paremini kohalikku metsaelu. Metsaomanikku abistab ühistu oma metsa majandamisel kõigepealt läbi esmase nõustamise.

Naine ja metsandus sobivad väga hästi!

„Metsandus on põnev ala neile, kes armastavad ja hindavad privaatsust. Kellele pakuvad huvi erinevad maastikud ja looduse muutused. Arvestades metsa pikka kasvukäiku, on ühelt poolt tegemist konservatiivse ja stabiilse valdkonnaga. Teisalt on muutused märgatavad ja arusaadavad, kui vaid oskad tähele panna,“ selgitab Viik, kes pole kunagi kahetsenud oma valikut metsandust õppida. „Nii olen mõnelgi korral näidanud inimestele vanu lagendikke ja põlde, mis nüüd on metsa täis kasvanud. Minu istutatud mets on ka juba suureks sirgunud. „Ojaa, ei pannudki tähele,“ ütlevad inimesed siis. Aga peaks panema!“

Igav metsanduses kindlasti ei ole, nendib Viik, kes tuli riigimetsa tööle ajal, mil oli käes kõige põnevam aeg. Muutused toimusid kiiresti ja õppida sai ja tuli palju. „Oli väga huvitav aeg. Aastatega olen õppinud asju rahulikumalt võtma. Eks kogemused aitavad. Tean, et meeskonnatöö on tulemusteks ülioluline ja olen õppinud, et otsustamatus on halvim.“

„Naine ja metsandus sobivad muide väga hästi,“ ütleb metsaühistu juht. „Minu jaoks pole see kunagi probleem olnud. Tõenäoliselt mind on ümbritsenud nii head töökaaslased. Kunagi tööle asudes küsiti küll mu käest, et muidu tundud täitsa normaalne, aga metsandus…? Võtsin seda kui komplimenti!“

Gerli Ramler

kaasautor