Piimatootjad: teeme kodus asjad korda, siis vaatame edasi

Aruteluringi juhtis Saaremaa Piimatööstuse juht Ülo Kivine, kes esmalt püstitaski küsimuse, miks meil pole suudetud luua siiani ühte suurt ja tugevat piimatootjaid koondavat ühistut. Oma seisukohad ütlesid välja Tartu Agro juht Aavo Mölder, Kõljala POÜ juht Tõnu Post, Kehtna Mõisa juhatuse liige Märt Riisenberg, Väätsa Agro juht Margus Muld ja Orgita Põld OÜ juht Sulev Mölder.

Ülo Kivise sõnul on piimatootjad juba paarkümmend aastat selle teemaga tegelenud, aga seis on ikka selline, et iga tootja ajab oma äri omaette.

Sulev Mölder arvas, et ju pole piimatootjad siis selleks sammuks veel valmis ja meenutas, et üks suurem katse oli ühistu teha kakskümmend aastat tagasi ja see katse pääldis sellega, et tekkis E-Piim, mis on nüüdseni toimiv ühistu ja tegutsemisaastate jooksul on nii mitmegi väiksema ühistuga liitutud. „Kui varasemalt oli ka üheks murekohaks see, et meil oli vastandumine suurte ja väiksemate tootjate osas, siis nüüdseks on see teema maas, sest valdavalt on ju alles jäänud suuremad tootjad, on toimunud kontsentreerumine,“ arutles Mölder ja rõhutas, et tegelikult saavad tootjad aru küll, et laiemas plaanis on ühistööst pigem kasu, kui kahju.

Margus Muld on öelnud, et suurte päralt on tulevik ja on ka praegu sama meelt. „Meie ei ole ise suurte ühistute liige. Oleme seda vaid Saaremaal ja seda ka rohkem sellepärast et geograafiline asend on selline. Ma arvan, et ega äri jaoks ole vahet, mis vormis seda asja teha – on see siis äriühing või on ta ühistupõhiline – oluline on oma liikmetele, osanikele kasumit tuua,“ arvas Muld ja lisas, et selge on see, et nii suure tootjana nagu seda on Väätsa Agro, on võimalik ise kaubelda endale sobivaid tootmissisendite hindasid ja nii saadakse ka üksi hästi hakkama. 

Tartu Agro juht Aavo Mölder vaatas ka ajas tagasi ja meenutas, et ikka ja alati on tootjad vaielnud töötlejaga piimahinna teemadel ja pole kuidagi suudetud kokku leppida nii, et kõik oleks rahul. „Nii jääb piimatootjale ainsa võimalusena ise valida, kelle oma piim müüa. Aga eelrääkijatega olen ma sama meelt, et ühistu saavad luua need, kes on enam-vähem võrdsed, sarnase suurusega ettevõtted. Ja ühistute vahel võib koostööd teha,“ rääkis Mölder.

 

Kas vaid kriisid ühendavad?

Piimaühistud on tekkinud rasketel aegadel, nii tekkis näiteks 2008. aasta kriisi ajal EPIKO ja peale viimast kriisi tekkis farmeritel idee suurest ühistulisest tootmisest ja plaan ehitada päris põllumeestele kuuluv piimatööstus. Tekkis uus ühistu MilkEst, mille alla koondusid piimaühistud EPIKO, Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liit, Saaremaa Piimaühistu ja Tartumaa Piimatootjate Ühistu.

Kõljala POÜ juht Tõnu Postile tundus, et need tootjaid kokku toovad kriisid on kahjuks liiga lühiajalised ja parematel aegadel tekib kohe mõte, et küll saadakse ka üksi hakkama ja minnakse oma rada. „Meil on praegu kuus suuremat firmat, kes omavad kümmet suuremat piimatöötlusüksust. Minu arvates ei ole Eestis aga ühtegi tõsiselt võetavat suurt piimatööstust. See tähendab, et piimatootjad kõik peavad neid üksusi üleval ja need üksused ei ole efektiivsed. Ja meil on ainult kaks tuhat tonni piima päevas, kui me aga suudaks selle piima kokku panna, siis saavutaksime sellise koguse toorpiima, et üks töötleja suudaks juba efektiivselt toota, teenindada tööstuse ehituseks võetud pangalaenu ja juhul kui see piimatööstus kuuluks piimatootjatele endile, siis saaks tootja ka märksa paremat piimahinda,“ sõnas Post.

Turul üks usinamaid ühistulise piimatööstuse idee eestvedajaid on olnud EPIKO. Kehtna Mõisa juht, EPIKO nõukogu esimees Märt Riisenberg vaatas asja ka teise nurga alt. „Võib-olla vastuargumendina võiks öelda, et olgem õnnelikud, et meil on sellised piirkondlikud ühistud, nagu nad siiani on olnud. Aga muidugi tõsi on see, et neid ühendada siiani pole osatud. Ühistu on üks selline organisatsioon, millel on oma põhikiri ja ühistul on selline põhimõte, et iga ühistu liige omab ühte häält ja ühistu liikmed on kõik võrdsed, neid koheldakse võrdselt. Samas ma oletan, et need põhimõtted pole kõigile piimatootjatele vastuvõetavad ja ei saagi kuidagi eeldada, et kõik sada protsenti tootjaid ühineks. Küll aga kes on ühinenud, need tajuvad, et ühistu tagab stabiilsema piimahinna ja annab teatud turvatunde,“ arutles Riisenberg. „Mina olen ka Tõnu Postiga nõus, et kriisid on olnud liiga lühikesed või nad on röövinud meie vara veel liiga vähe. Kriiside ajal läks rohkem kui ühe tööstuse jagu piimatootjate raha nagunii minema, iseasi on see, kas siis kui meil oleks ühistuline piimatööstus olnud, et kas see raha oleks siis kõik sada protsenti meil alles. Ilmselt ei oleks, aga nii palju poleks me vast ka kaotanud.“

Riisenberg tõi välja veel ühe küsimuse, mis ühistu juures on väga oluline, see on usalduse küsimus, et ühistut saavad teha need tegijad, kes üksteist usaldavad. „Enne ei saa ühistut teha, kui pole usaldust tekkinud.“

Mõtleks suuremalt

Saaremaa Piimatööstuse juht Ülo Kivine pakkus välja mõtte, et kui Eestis toodetud piima kogused on väikesed, siis äkki peaks mõtlema veelgi suuremalt ja looma ühe suure, kõiki Balti riike hõlmava ühistu. „Meil on nii palju erinevaid plaane peetud, te olete kõik omavahel asju arutanud. Nii on näiteks TERE ja E-Piim plaaninud ühineda, vahepeal on olnud Jõhvi kandis üks kõva arutelu, kus ka ühinemisi ei toimunud ja kohe-kohe on võib olla taas midagi sündimas. Me oleme kodus nagunii juba kõik variandid risti-rästi läbimõeldud, ehk oleks aeg avada Ikla uks ja mõelda suuremast, Baltikumi piimaühistust, kes töötleks juba kolm-neli tuhat tonni piima,“ pakkus mõtte välja Kivine. „Eesti tööstustele ausalt öeldes see mõte meeldiks, sest  selline samm aitaks ühtlustada Baltikumi toorpiima hinda ja Leedu-Läti kaup peaks siis maksma rohkem, sest nad peaksid selle valmistama ka kallimast piimast.“

Margus Muld oli asjaga päri – mõelda tulebki suurelt. Sulev Mölder aga arvas, et selline samm on ebatõenäoline. „Selle Baltikumi ülese ühistuga on selline lugu, et see on ebareaalne. Me ei ole kuidagi suutnud isegi poole Eesti piima peale ühistut teha ja et siis minna üle piiride, endal poolenisti asjad korrast ära, on vale,“ arvas Mölder. Küll aga oli ta seda meelt, et kuna ühistuline vorm on pikalt kasutusel olnud mujal Euroopas, siis on meil tark õppida teiste ühistute kogemustest ning lisas, et täna ollakse seisus, kus ka suured ja tuntud piimaühistud maailmas on liikumas sedasama teed pidi, mida aktsiaseltsid teevad, et vastavalt piima kogusele või mingile muule eelisele, tehakse erinevaid hindasid, sest paraku terves maailmas konkureerivad ühistud ja aktsiaseltsid turul sarnastel tingimustel. „Ega pääsu ei ole sellest, et ühistud peavad pidevalt edasi arenema.“

Ka ülejäänud arutelus osalejad olid sama meelt, et mõelda tuleb suurelt, aga enne peavad asjad kodus korras olema.