Marko Gorban: riskide maandamisel ei saa rääkida ühest universaalsest meetmest

Gorbani sõnul hakati alates 1999. aastast tootjatele maksma põllumajanduskindlustustoetust. „Aastate jooksul on toetuse tingimused ja määrad muutunud, aga kindlustamine ja toetuse taotlemine ei ole laialdaselt levinud. 2017. aastal maksti põllumajanduskindlustustoetust 9 taotlejale  9859 eurot,“ rääkis Gorban. „Hetkel saab põllumajanduskindlustustoetust taotleda väikese või keskmise suurusega põllumajandustootja, kes kavatseb sõlmida enda valitud kindlustusandjaga kindlustuslepingu, mille kohaselt on kindlustatud esemeks tera- ja kaunvili, heinaseeme, õlikultuur, kartul, köögivili, puuvili, marjad, viljapuu, marjapõõsas, puukooliistandus, dekoratiivtaim, veised, sead, lambad, kitsed, hobused, kodulinnud või mesilaspere. Kindlustatavaks kindlustusjuhtumiks on kahju, mille on põhjustanud loodusõnnetus, ebasoodne ilmastikutingimus, loomahaigused või taimekahjurid. Toetusega hüvitatakse kuni 65 % kindlustusperioodil tasutud kindlustusmaksest.“

Kuna Eesti turul saagikindlustustoodet ei pakuta, on senini põllumajanduskindlustustoetust taotletud vaid loomahaiguste kindlustusmaksete hüvitamiseks. „Selleks, et suurendada saagikindlustustootega Eesti turule tulemist kindlustusseltsidele atraktiivsemaks, on Maaeluministeerium algatanud maaelu arengukava muudatuse, millega nähakse arengukavas ette kindlustustoetus mahuga 2 miljonit eurot. Vastav toetus peaks asendama senise siseriikliku põllumajanduskindlustustoetuse ja rakenduma alates 2019. aastast,“ täiendas Gorban.

On ka teisi võimalusi, mida saab pidada riskijuhtimise meetmeteks, näiteks otsetoetused ja sekkumiskokkuost. „Sekkumiskokkuost on Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika raames kõikides liikmesriikides ühtedel ja samadel tingimustel rakendatav turukorralduslik meede, mis toimib turvavõrguna, võimaldades hindade kukkumisel turgude stabiliseerimiseks müüa teatud hinnaga fikseeritud koguse kokkuostu. Otsetoetused on EL ühise põllumajanduspoliitika raames makstavad sissetulekutoetused, mida võib samuti pidada riskijuhtimise meetmeteks, kuivõrd nad tagavad teatud tasemel baassissetuleku põllumajandustootjatele. Eestis rakendatakse 7 erinevat otsetoetust, mille kogueelarve 2018. aastaks on 133,9 mln eurot,“ tõi asekantsler näiteid.

Marko Gorbani sõnul on oluline roll teadlikkuse suurendamisel. „Põllumeeste esindusorganisatsioonid saavad ise palju ära teha oma liikmete riskijuhtimise teadlikkuse suurendamise. Tunnustan siinkohal meie esindusorganisatsioone, kes on aktiivselt koostöös ministeeriumiga võimalusi otsinud riskijuhtimise edendamiseks põllumajandussektoris, muuhulgas on nad teinud aktiivset teavitustööd, et üks välismaine kindlustuskontsern oma saagikindlustustootega ka Eesti turule tuleks. Riskide maandamisel on ka põllumehel endal oluline roll. Normaalse hindade ja ilmastikuoludega seotud kõikumise peaks põllumees maandama läbi oma äriplaani. Võimaliku saagikindlustuse skeemi rakendumisel peaksid põllumehed olema valmis ka skeemis osalema, et seeläbi riskidest tingitud kahjusid vähendada,“ ütles Gorban.

Ta lisas, et ka ühistegevus toimib ühe riskijuhtimise tööriistana. See võimaldab põllumeestel optimeerida oma kulusid sisendite ostmisel, tehnoloogiate kasutamisel jne. Läbi suurema koguse toodangu koondamise suureneb suutlikkus hinna osas läbirääkimisi pidada ja võimalike toodangu ostjate ring ning seeläbi põllumeeste turujõud laiemalt.

Koostöö on oluline märksõna

Küsimusele, mis oleks parim lahendus – kindlustus, ühisfond vms, vastas Gorban, et riskide maandamisel ei saa rääkida ühest universaalsest meetmest, mille kaudu kõiki riskid oleks võimalik maandada. „Siin on vaja, et põllumehed tajuksid enda rolli riskide maandamisel ning et riik suudaks pakkuda läbi erinevate instrumentide stiimuleid ja keskkonda, mis võimaldab põllumehel osa riske läbi turu maandada. Seega on koostöö riskijuhtimisel puhul üks oluline märksõna,“ rõhutas ta.

Uurisime, kas kogu sektorit peaks võtma ühtemoodi või oleks tark lüüa lahku näiteks taime- ja loomakasvatuse meetmed? Selle kohta arvas asekantsler, et nii tänane, kui tulevane, maaelu arengukavas kavandatav kindlustustoetus katab nii taime- kui loomakasvatuse sektorit ja nende võimalikke kahjusid ja kindlustusjuhtumeid. „Kuivõrd kindlustustoetus käivitub juhul, kui toodang on teatud mahu ulatuses kahjustunud, siis töötabki see reaalselt üksiktootja põhiselt ning kindlustustoetuse seisukohast sektorid erikäsitlust ei vaja,“ selgitas Gorban.

Tootjal tuleb oma ressursse hinnata

Teraviljakasvatajal on erinevaid tootmisriske. Väga palju on neist Eesti geograafilist asukohta arvestades seotud ilmastikuga. Näiteks põud, sõltuvalt aastast liigne ja vähene niiskus, külm jne. „Arvestades eelpoolmainitud riske tuleks oma tootmisressursse põhjalikult hinnata. Näiteks, millised mullad on teraviljakasvataja kasutatavatel põldudel, kas on oht liigniiskuse tekkeks, milline on maaparandussüsteemide seisukord. See tähendab, et eelnevalt tuleks läbi analüüsida võimalikud riskide ilmnemise võimalused ja neid maksimaalselt maandada. Lisaks on võimalik läbi analüüsida, milliseid kultuure, talivili vs suvivili ja sorte kasvatada, valides enam meie kliimatingimustesse sobivaid. Taliviljad on küll saagikamad, kuid samas on oht külmakahjustusteks. Lisaks peaks riskide maandamiseks oma riske hajutama läbi kultuuride mitmekesistamise ja tehnoloogiate valiku,“ pakkus Gorban välja võimalikke lahendusi.