Uhuumetsandus kisub metsa poole

Räägin teile loo, mille 36 aastat tagasi jutustas tolleaegne Eesti esijahilaskur Varno Zopp (tennisist Jürgen Zoppi vanaisa) Vihterpalus jahil olles. Asi ise juhtus Võromaal, kui ta oma kodukandis jahil käis. See on tõestisündinud lugu, aga kõlbab hästi ka mõistujutuks praegu palju tähelepanu saava metsanduse temaatika kohta.

Niisiis, koerad ajanud jahil vana emise koos põrsakarjaga Varnole ette ja loomad jäänud kümmekonna meetri kaugusele lagedale pidama. Laikad ja sead, ise rinnuni lumes, keerutanud läbisegi tema ees puntras tükk aega. Osav jahilaskur aga lasta ei riskinud, sest kartis põrsa asemel koerale pihta saada. Korraga käis pauk ja emis jäi Varno jalge ette surnult lebama. Ilmatuma kaugelt eemalt oli tulistanud üks jahikaaslane, kohalik ehitustööde juhataja. Varno küsis, miks ta küll seda tegi, ning kurjustas laskjaga, kes oleks võinud koerale pihta saada. „Takkapihta, pagan võtaks, lasi veel emise põrsaste eest maha,“ mõtles ta. Laskja ise, saamata aru, mida ta valesti teinud oli, vastanud aga uhkusega: „Ma olõ tuugaq harinuq!“(ma olen sellega harjunud).

Uhuumetsandus ja Mangi sündroom

On vägagi võimalik, et valitsus lõpetab lähiajal puidurafineerimistehase eriplaneeringu, sellega seoses ka olulised keskkonnauuringud. See oleks muu hulgas ilmselt magus võit sellele osale klikimaiast meediast, kes on suutnud „uhuumetsanduse“ propageerimisega „arvamuse kujundamise“ nimel inimeste pead totaalselt segi ja kogu rahva omavahel tülli ajada. Ülekeenud emotsioonid pole aga kunagi ega kusagil olnud hea nõuandja.

Kas olete märganud, et tõsiteadlased pole laskunud mõttetusse vaidlusse uhuutajatega horoskoopide ja Mangi-kultuse puhul? Sama on olnud ka metsanduses. Sisukate arutelude algatamisest polekski kasu, sest nad karjutaks ja lauldaks uhuumetsanduse tegelaste eestvõttel lihtsalt maha. Ütled „on“, saad ikka vastuseks – „ei oleee“. Ütled „ei“, saad vastuseks – „on ikka küll“.

Poliitikutele tähendab tänases Eestis mis iganes teemal rääkimine asjadest nii, nagu nad tegelikult on, ainult häälte kadu. Vastupidiselt sellele tõotab populism, st meinstriimil ujumine tänases poliitilises segaduses aga garanteeritud häältesaaki. Roheliste häälte puhul ma nii kindel ei oleks, neid lihtsalt kõigile ei jagu.

Keegi on hästi öelnud, et populaarne on teha plaane laupäevaks, aga strateegiline on vaadata kümne aasta peale ette. Seda vaadet pole eri arvajatelt siiani näha olnud, sest lähtutakse Exceli arvutustest, kus algväärtusteks kontekstist välja rebitud numbrid. Ei nähta terviklikku makromajanduslikku vaadet, mille üheks tähtsaks osaks on ka metsamajandus.

Puidul puudub alternatiiv

Metsabilansi puidupoolele tasakaaluks pole ei poliitikud ega muidu sõdijad eriti midagi muud vastu pakkunud kui hooajalised marja- ja seenekorjamised, kasemahla kogumine ning puidust mänguasjade valmistamine. Loomulikult ka metsaturism.

Aga miks pole siis meie metsades turiste eriti näha? Ometi ilutsevad PRIA ja EASi logod natukenegi kõvemate maaturismifirmade, millest keskmisest rohkem sihtasutusi ja mittetulundusühingud, reklaamidel. Kas hirmutab keegi juba praegu väljamaalasi meie metsadest võimalusena kaasa saadava puukentsefaliidi ja borrelioosiga, et vältida globaalse konkurendi turuletulekut?

Peaaegu oleksin unustanud bilansile lisada hindamatu (ilma jutumärkideta) metsade rekreatiivse tähtsuse. Head sõbrad, seda funktsiooni on täitnud ja täidavad metsad ikka, mis sest, et enamasti on siin ju võrdlemisi kehv ilm.

Metsarahvas või omadega metsas?

See, et Eesti ühiskonna tulevikku vaatav pilk on juba ammu omadega metsas, näitab kas või fakt, et kõige marulisemad metsakaitsjad ja poliitikute enamus on ühel meelel fossiilse põlevkivi põletamise vajalikkuse asjus, samas kui uuenevast loodusvarast – puidust – saadavat energiat sellega asendada ei tohi. Kahjuks unustatakse ära, et igasugune fossiilsest kütusest atmosfääri tulnud CO2 tonn sinna jääbki. Iga põletatud puidust atmosfääri tulnud süsihappegaasi tonn neelatakse aga tagasi järgmise kasvava metsapõlve poolt. Ja Eestis jääb see alati nii.

Loo alguses mainitud ja kõigi poolt austatud tubli ehitusmees, kes oli uhke selle üle, et ta õnnega pooleks suure juhtemise Eesti esilaskuri eest maha lasi, ei tulnud selle pealegi, et emata rumal põrsakari on hukule määratud. Maa oli külmunud ja pikk talv alles ees.

Täpselt samuti ei kujuta „targad ja populaarsed“ poliitikud ning faktide väänajad ette, millist kahju toob Eesti majandusele kaasa meie enda puiduturu tahtlik paralüseerimine, millega praegu aktiivselt tegeldakse. Miskipärast arvavad uhuutajad oma naiivsuses, et sellega tehakse suur teene kogu inimkonnale. Maailmas on aga ammu aru saadud, et rohelise koore all peitub tihtilugu punane sisu. Ja pagan seda teab, milline uss meil seal sees tegelikult elab.

Loodan Eesti rahva talupojatarkusele. Tarkusele, mis aastasadu tagasi meist tegelikult hoopis põllurahva tegi, kel ikka saak salves ja toit laual oli. Ka rasketel aegadel.

Mart Erik