Valgamaa veisekasvatajale: Toiduliidu laimamine ei too äriedu

Toiduliidu alla on koondunud toidutööstused, kes katavad 90% Eesti tarbija toidulauast, annavad tööd pea 15 000 inimesele ja maksavad riigile MTA andmetel 97 %   sektori maksudest. Selleks, et omamaist toidutootmist ja toidutootjaid väärtustada, sai üheksa aastat tagasi loodud lipumärk – sinimustvalge ring, mille ümber kiri „toodetud Eestis“ ehk mille päritolumaaks on Eesti. Päritolumaa all peetakse silmas riiki, kus toit on toodetud (töötlemata toit - värske liha, kala, seened, marjad, köögiviljad jne) või valmistatud (muud toidud).

Eestimaise tooraine kasutamise tähistamiseks on olemas pääsukesemärk, mis oli kasutuses juba lipumärgi loomise ajal ja on toodetel siiani juhul, kui tooraine on kodumaine. Toiduliit ega ükski toidutööstus pole kunagi väitnud, et lipumärki kandvad tooted on valmistatud eestimaisest toorainest. Ometigi on Valgamaa põllumehed ja sealne omavalitsuste liit võtnud nõuks süüdistada nii toiduliitu kui toidutööstusi tarbijale valetamises. Loodan, et Valgamaa Omavalitsuste Liidu juht Agu Kabrits manitses oma poega samasuguse innuga, kui tolle osaühing Mulgi Õun püüdis teadmata päritolu õunu müüa kodumaiste „Kuldreneti“ ja „Reneti“ pähe ning sattus selle tulemusel kriminaaluurimise alla.

Väited, nagu eksitaks lipumärk tarbijat, ei vasta tõele ja seda on kinnitanud ka tarbijakaitseamet. Lisaks vastasid Eesti Uuringukeskuse läbiviidud uuringus 66,8% tarbijatest küsimusele „Millise hinnangu annate „lipumärgi“ tänase kasutamise praktikale“, et see on olnud täiesti korrektne (19,4%) või pigem korrektne (47,4%). Arvamust ei omanud 21,4%. Vaid 11,2% arvasid, et see on eksitav ning vaid kolm inimest ehk 0,6%, et täiesti eksitav. Seega enamik tarbijatest peab praegust praktikat korrektseks.

Süüdistuste eesmärk on sundida toidutööstusi ostma sellist kodumaist toorainet, mille puhul pole alati tagatud piisav saadavus, ühtlane kvaliteet ja tarbijale vastuvõetav hind.

Olen kursis, et teema algatanud veisekasvataja ei suuda just kõrge hinna tõttu oma toodangut turustada. Laimaistaktikat kasutades on ta võtnud näiteks Nõo lihatööstuse. Toiduliidu juhina pean ma vajalikuks täpsustada, et Nõo toodetel ei ole lipumärk, vaid sellele väga sarnast tähis. Teiseks - Nõo lihatööstus pole toiduliidu liige. Olen korduvalt tootja tähelepanu juhtinud, et lipumärgile sarnase tähise kasutamine imporditud lihal pole korrektne ja teinud rikkumise kohta avalduse ka veterinaar- ja toiduametile. Kuigi pakendil on kirjas, et liha on pärit väljastpoolt Eestit, on siiski kahetsusväärne, et lipumärgiga sarnast tähist kasutades on rikutud lipumärgi mainet ja seatud kahtluse alla kogu toidutööstuse usaldusväärsus.

Ideaalis kasutaks iga kodumaine toidutöötleja hea meelega vaid kohalikku toorainet. Piimatoodete puhul on see lihtne – toodame kaks korda enam, kui jõuame tarbida. Kuid näiteks lihavaldkonnas on sealiha isevarustatuse tase langenud valdavalt Aafrika seakatku laastava mõju tõttu 73%-ni. Linnuliha tootmismahud on küll stabiilsed, kuid omavarustatuse tase on vaid 50-60%, sest tarbimismahud kasvavad. Veiseliha toodetakse küll rohkem, kui selle järgi nõudlust on, kuid Eestimaise veiseliha hind on neli korda kallim kui linnulihal ning kaks korda kallim kui sealihal. Nii kallist liha ei suuda Eesti tarbija lihtsalt osta ja seetõttu tuleb töötlejatel leida teistelt turgudelt tarbijale taskukohasema hinnaga toorainet.

Nii toiduliit kui toidutööstused panustavad igapäevaselt tootearendusse ja oma toodete turundamisesse ja julgen väita, et edukalt – on vähe riike, mille poelettidelt võib leida nii mitmekesise toiduainete valiku, mis on toodetud kohalike tööstuste poolt. Kui seda tööd ei suudeta teha ja küsitakse ka tarbija jaoks liigkallist hinda, siis püüd laimuga oma toodangut müüa on vääritu ja usun, et seda ei hinda ka tarbijad.

 

Sirje Potisepp

juhatajaEesti Toiduainetööstuse Liit