Pae Farmer kõiki mune ühes korvis ei hoia

Ainuüksi heade ilmastikuoludega piimakarjakasvatamine siiski ei õnnestu. Eelmise aasta häid majandustulemusi toetas asjaolu, et piima kokkuostuhind tõusis üles tugevast langusest, mis oli põllumehi vaevanud kaks eelnevat aastat. Paraku on majandussituatsioon põllumeeste jaoks üsna heitlik ja tänavuse aasta piimahind on jälle langenud. Võimalikku hindade languse jätkumist vaagides ütleb Flaur, et piimatootmine on selline protsess, mida peatada ei saa. „Sisemiste reservide arvelt tuleb ka kahjumlikud ajad üle elada. Õnneks on meil teisi toetavaid tegevusi juures, nii oleme saanud hajutada oma äririske. Meil on arvestatavas suuruses teraviljakasvatus. Eelmisel aastal saime hea saagi ja realiseerisime teravilja miljoni euro eest. Lisaks on meil 700 pealine lihaveisekari,“ räägib ta.

Võitlus kestma jäämise eest. Aastatel 2015 ja 2016, kui piimahind järsult langes, sattusid piimafarmid suurde kitsikusse. „Võib öelda, et sellel perioodil me mitte ei käinud köit mööda vaid rippusime köiel. Õnneks sai see periood 2016. aasta sügiseks otsa ja me saime uuesti kosuma hakata,“ meenutab Flaur.

Pae Farmeri piim läheb kõik ühele kokkuostjale, kes toimetab selle Leetu. Kuna tehingud on siiamaani ennast õigustanud ja pole tekkinud probleeme, on Flaur rahul ja teisi kokkuostjaid kõrvale ei otsi.

Ta möönab, et piimakarjakasvatajatel võiks olla oma ühistuline piimakombinaat, kus põllumehed saaksid rohkem piima kokkuostu hinnas kaasa rääkida. „Osaleme ka EPiima ühistegevuses ja tööstuse ehitusel, kuna kuulume ühistusse. Samas olen suhteliselt ettevaatlik ühistulise tegevuse suhtes, sest õhtu lõpuks ei pruugi me kõike aduda, mis ühistute taga on,“ jääb Flaur ettevaatlikuks.

Pidev areng. Piimakarjakasvatajate suur läbimurre oli Flaur sõnul see, Eestis hakati ehitama uusi Ameerika-tüüpi lautasid. „Ilmselt kõige esimene Ameerika tüüpi vabapidamislaut ehitati 2002. aastal. Hakkasime Põlva Agroga samaaegselt ehitama, neil valmis see enne ja seejärel meil. Võib öelda, et see oli sektori kõige suurem innovatsioon. Toona käis neid lautasid tutvustamas Ameerika nõustaja Lindell Whitelock. Meie tõus hakkas sealt. Isegi lauda ehitamisel võtsime Ameerikast ostetud õpikust šnitti. Kodus ajasime näpuga järge ja arvutasime tollid sentimeetriteks ja nii saime uue lauda mõõdud kätte,“ räägib Flaur algusest. „Palju olen õppinud ka Inglismaalt, nemad suudavad ennast väga ökonoomselt majandada.“

Flaur on ettevõtte arenguga rahul. „Suudame keeruliste ilmastikuoludega hakkama saada. Täna on meil tehnoloogiline võimekus, et teha ära kõik tööd, mida looduses on õigel hetkel teha vaja: alates teravilja koristusest ja kuivatamisest, lõpetades silo tegemisega. Meil on isegi silopurustamise võimekus poolteistkorda suurem meie vajadusest. Võib öelda, et oleme erandlik ettevõte, kui paljud kasutavad teenustöövõttu, siis meie saame ise hakkama kõigi töödega. Näiteks on meil sõnniku muldaviimiseks oma masinad olemas. Samamoodi kasutame silo varumisel oma transporti - see toimib hästi, meie autotransport on odavam ja efektiivsem,“ selgitab ta.

Head meelt tunneb Flaur selle üle, et nende toel ehitati tänavu valmis poolteist miljonit eurot maksev ühistuline teraviljakuivati, millest on suur abi paljudele ümbruskonna teraviljakasvatajatele. Raplamaa kõige suuremas kuivatis saab tunnis kuivatada 75 tonni vilja. Kui varem oli 5-6 kõige paremat spetsialisti teraviljakuivatis tööl, siis nüüd loodab ta 1-2 töötajaga hakkama saada.

Tulevikuplaanidest rääkides ütleb Flaur, et äris ei saa endale seisakut lubada. „Kõige olulisem millega pidevalt tegeleme, on maa omandamise küsimus. Meil on 50% rendimaid, kuid see ei anna meile täit kindlustunnet, sest omanikud võivad ringi mõelda. Usun, et vähemalt 10 aastaga on meile ostetud see maa, mida meil vaja läheb,“ sõnab ta.

Lisaks ootab töökoja hoone ehitamisest, kus saab seadmeid remontida, seejärel on tarvis valmis ehitada uus noorkarjalaut – töid jätkub.

Kohalikke töökäsi aga napib ettevõttesse ja nii on Pae Farmer endale võõrtöölisi palganud juba mitu head aastat. Ukraina töömeestega on Flaur väga rahul ja sõnab, et mehed teevad head tööd ja on tohutult motiveeritud.

„Põllumajanduse suurim probleem on hooajalisus, kui meil on teravilja külvipind 2600-2700 hektarit, siis see annab tööd kuueks kuuks aga ülejäänud aeg tööd pole. Nendel töödel olema kasutanud Ukrainast kolme autojuhti,“ räägib ta.

Ülo Flaur on Kehtna valla kõrgeima autasu, teenetemärgi, saanud viis aastat tagasi. Mehe sõnul ei jäta teda omaküla inimeste käekäik külmaks. Ettevõtjana tajub ta suuremat vastutust, et elu kodukandis sujuks ning ollakse nõu ja jõuga abiks, kui seda on vaja läinud.