Põllumajanduse Äriplaan 2019: kalakasvatuse areng sõltub ametnike ja poliitikute tahtest

„Oleme pikalt pidanud keskkonnaküsimustes läbirääkimisi ministeeriumitega, kuid seni tulutult. Hetkel kehtiv õigusruum ei ole sobilik vesiviljelusele, kuna tekib ebavõrdne kohtlemine erinevate tehnoloogiate keskkonnaheitme maksustamisel, mis sageli tugineb hinnangulistel suurustel,“ selgitas Lulla. „2019. aasta olukorda on keeruline ennustada, peamised ohjad edasiminekuks on poliitiliste otsuste taga. Seega oleneb tulevik ametnike ja poliitikute tahtest - kas peetakse vajalikuks vesiviljeluse võimaluste kasutamiseks või mitte.“

Vesiviljeluse riske tõstab veelgi see, et puudub tugi veterinaarkompetentsi näol, milleta ei saa loomakasvatust sh kalakasvatust ette kujutada. Tulemuseks on haiguste levik ja ravivigadest tingitud kahjud vesiviljelusettevõttele.

Veel mõjutavad kalakasvatajate tulemusi turu regulatsioonid ja kitsaskohad. „Siseturul on probleemiks ebaausalt maksustatud importkala hinnamoonutused jaekaubanduses. Kui riik ei suuda maksustamist kontrollida, siis võiks mõelda võimaluse peale, et kaotada 20% käibemaks. Nii ei oleks võimalik pettuse teel turumoonutusi tekitada,“ sõnas Lulla.

Sektori arengut iseloomustab seik, et enne iseseisvumise algust kogu sektor pankrotistus, kuna kadusid toodangu turustamiskanalid ja kõike tuli otsast alustada. Vahepealsed aastad soosisid vesiviljelusega tegelevate firmade loomist. Enamus neist olid väikeettevõtted, kes olid orienteeritud siseturu tarbimisele ja kelle mahud olid väiksed – seetõttu oli neil eksportturgudel raske läbi lüüa. Praeguseks ajaks on mitmed ettevõtted oma tegevuse lõpetanud või liitunud suurematega. Kui 2013. aastal oli Eestis 28 vesiviljelusettevõtet, siis 2018. aastaks on alles jäänud 15 ettevõtet. Tegevuse on peatanud või lõpetanud 43% sektori ettevõtetest. Innovatsiooni saavad arendada sektoris ainult suured ettevõtted, sest innovatsioon ja teadusega koostöö tegemine on kulukas ettevõtmine.

„Võrreldes n-ö suure põllumajandusega on kalamajandus väga pisike, enamus toodangu mahust tuleb rannaalade kalapüügist ja traalimislaevadelt,“ rääkis Lulla.

Vesiviljelus jaguneb kolme põhilisse rühma: selgroogsete- ja selgrootute veeloomade ning veetaimede kasvatamine. Kalakasvatus on üks osa vesiviljelusest. Eestis kasvatatakse lisaks kaladele ka jõevähki. Rääkides Eesti vesiviljelusest, rõhutas Lulla, et sinna alla lähevad ka molluskite ja vetikate kasvatamine.

„Klassikaliselt võime vesiviljelust jagada kolmeks: pinnavee kasutusega kalakasvatused (forell, karpkala), uue suunaga on põhjaveelised (RAS) ehk suletud veekasutusega kalakasvatused ja merevee kalakasvandused ehk sumbakasvatused,“ selgitas Lulla. „Kui merevee sumpades saaks kasvatada kala, tõuseks toodangumaht Eestis hüppeliselt,“ lisas ta.

Kasvatatavad liigid, mida meie tootjad pakuvad on vikerforell, angerjas, karpkala, tuuralised, sägalised ja jõevähk. Uus suund on merevetika kasvatamine, et agar-agarit saada.