Põllumajanduse Äriplaan 2019: seakasvataja peab oluliseks ühistegevust

„Haiguse liikumiskiirus on 300 km aastas, samas on haigus teinud ka kiiremaid hüppeid ja liikunud väga kiiresti. On ainult aja küsimus, millal kehtestatakse n-ö 3. tsoon ja eritingimused farmidele kogu Euroopa Liidus. Samamoodi laastab katk ka Hiinat. Ka Aasia regioonis võib katku tõttu kogu seakasvatus minna peapeale ja see kõik mõjutab lähitulevikus palju meie tegevust,“ rääkis pikaajalise töökogemusega seakasvatussektoris ja nüüd Viru Peekoni tegevust vedav Mati Tuvi.

Seakasvatuses on maailmas kokku poolteist miljardit siga, millest pool kasvatatakse Hiinas, täpsemalt 48%, Euroopa Liit annab 21% sigade koguarvust.

„Kui vaadata kuidas jaguneb seakasvatus liidu sees, siis esinumbreid veavad Saksamaa ja Hispaania, kes teevad tulemusest 23,8 ja 17,1 protsenti. Võrdluseks, et Taani ja Holland annavad toodangut üle 6,5%. Samas Eesti, olles sama suur kahe viimati mainituga, toodab ainult 0,2% kogu Euroopa Liidus toodetavast sealihast. Eestis tarbitakse aastas 44 kilo inimese peale ehk vaid pool siga,“ sõnas Tuvi.

„Eestis on seakasvatus äärmiselt pretsedenditus olukorras, 53% kuulub väliskapitaliga ettevõttele, samad kontsernid omavad 70% tapamajadest. Sealiha kasvatajad on lihatootjate meelevallas. Selleks, et olukorda muuta, tuleks kaaluda ühistulist tegevust. See omakorda vajaks usalduse krediiti, aga kust seda võtta,“ arutles Tuvi. „Kui vaadata kui vähe osaleb Põllumajanduse Äriplaanil, mis sektori üks tippsündmustest, sealihatootjaid, on see tendents murettekitav,“ lisas ta.

Ka selgitas Mati Tuvi, et järjest enam on vaja sektoril panna rõhku tõusigade kasvatusele, seda nii omatarbeks kui ekspordiks.

Tuvi lisas, et kõike eelnevat silmas pidades, on ikka kõige olulisem loomade heaolu, mida meie kaasaegsed farmid ka võimaldavad ja ka seakasvatussektoris töötavate inimeste harimine ja motivatsiooni tõstmine.

Vaja teha koostööd

Selle all pidas Mati Tuvi silmas seda, et vaja on luua ühistuline tapamaja, selline asi on hetkel turult puudu ja kannatajaks on just väiketootjad. Kuuludes ühistusse ja omades osa tapamajast võidaks just nemad – saades seeläbi oma toodetele odavama omahinna, ka seni kasutamata jäänud subproduktid saaks käideldud ja koos on võimalik leida ka paremat turgu.