Jaan Leetsar: ajad olid kiired ja ära tehti palju

Paides asutati 22. jaanuaril 1989. aastal Eestimaa Talupidajate Keskliit, mille esimeheks valiti Aldo Tamm. Mõni aeg hiljem, kui selgus, et tööd on väga palju, tegi ta mulle ettepaneku asuda taluliidu tegevjuhiks-peadirektoriks.

Alustada tuli „nullist“. Savisaare valitsus ja ministrid toetasid meid tublisti – mitmed neist olid ju pärit samuti taludest. Aitasime asutada kohalikke taluliite ja taluseltse külades. Sisuliselt tuli luua täiesti uued organisatsioonid. Asutasime ka terve rea talundust toetavaid uusi ettevõtteid – Võru Agrovarustuse baasil „Taluvaru“, „Talufilm“, ajalehe „Eesti Maa“, „Taluveod“, ühistu „Talumets“ jt.

Abi välismaalt. Meie tegevust hakkasid jõulisemalt toetama Soome, Rootsi, Taani ja teiste riikide talunike keskorganisatsioonid. Välissuhetega tegelesid meil Renate Põder, Rein Sander ja Maive Rute, kelle abil toetasime noortalunike praktikaid Soome ja Rootsi ning Taani jt riikide taludes. Nõuandetegevust koordineeris meil Talvi Järv ja volikogu sekretär Ulvi Läänemets. Rahad ja raamatupidamise hoidis järjepeal endine Saku Näidissovhoosi pearaamatupidaja Malle Raad. Pabereid ja kirjavahetust hoidis taluliidus pikka aega joone peal Aili Berk. Organisatsioonilist eeskuju saime Taanist eeskätt tänu toonasele NSVL saatkonna atašeele Heino Veldile. Temale olin ma kirjutanud venekeelse kirja, et ta toetaks Eestimaa Talupidajate Keskliitu ja looks võimalused Mati Naruskile saatesarja „Merest ülesküntud maa“ tegemiseks. Sellest sai võimas talusid ja ühistegevust toetav saatesari ETVs. Võtsime hulgaliselt vastu ka väliskülalisi Soomest, Rootsist, Taanist ja mujaltki. Meelde on jäänud Hispaania baskide külaskäik. Nemad tulid uurima, kuidas meil küll õnnestus taastada oma riik – nemad ei saavat sellega kuidagi hakkama.

Meie talunikele kingiti hulgaliselt lääne vana talutehnikat, mille vedu Eestisse jäi põhiliselt ETKLi õlgadele. Asutasime ettevõtte „Taluveod“ ja varustasime selle rekkadega. Korraldasime Eesti Merelaevanduse abil ka laevavedusid, head sidemed lõime piirivalvurite ja politseiprefektidega jne. Tehnika jaotasime taludele kohalike taluliitude ja taluseltside abil. Materiaalse varustamisega tegeles meil tehnikakandidaat Evgeni Irman ja tema abiliseks sai Mirjam Teder. Lisaks tuli tegeleda ka NSV Liidust pärit materiaal-tehnilise varustamisega – taotleda ministeeriumite kaudu kõikvõimalikke ehitusmaterjale, traktoreid, kombaine, teraviljakuivateid, atru ja muud taluehituseks ja põllu- ning laudatöödeks vajalikku tehnikat. Nende tegevuste jaoks aitasime maakondlikel taluliitudel asutada masinaühistuid.

Loomulikult vajasime ka raha. Selles osas aitasid meid toonane rahandusminister Rein Miller ja põllumajandusminister Vello Lind. Mäletan, et mitte ükski minister ega komitee esimees ei olnud meie tegevuse vastu, pigem vastupidi – kõik püüdsid meid igati toetada.

Kuna taludele kuulus ka palju metsamaad, asutasime tulundusühistu „Talumetsaliit“. Soomlaste eeskujul soovisime selle arendada üleriigiliseks metsanduskontserniks, millel oleks ka saeveskid, mööblikombinaadid ja tselluloositehased. Seda tegevust juhtis taluliidus tuntud metsamees Leonhard Polli. Meie tegevust toetas ka kunagine minister Heino Teder. Ka Soome talunike juht, hilisem välisminister Heiki Haavisto oli nõus meile annetama ühe töökorras paberimasina. Plaani pidasime ka üleriigilise piimandusühistu jt ühistuliste organisatsioonide asutamiseks.

Taani Põllumajandusnõukogu toetusel rajasime Jäneda Põllumajandustehnikumi baasil ETKLi Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuse (JÕNK), mida juhtisid direktorid Toomas Kaukvere ja Hannes Aamisepp, millest pidi kujunema ETKLi õppekeskus. Esimesed üleriigilised Talupäevad korraldasime juba Jänedal ja neist sai traditsioon, mis kestab siiani. Tehnikumi õppehooned ehitati taanlaste rahade abil ümber modernseks keskuseks. Asjaosalistelt tasuks küsida, miks talunikele eraldatud Jäneda ÕNK hiljem, Eesti Maarahva Erakonna initsiatiivil, „taasriigistati“?

Usk talundusse. Ühel hetkel kutsuti mind „valgesse majja“ ehk EKP Keskkomiteesse punasele vaibale aru andma. Päriti, kas ja miks ma usun taludesse, kuidas taludel läheb ja millised on probleemid ning mida saaks EKP Keskkomitee talude heaks teha. Vastasin, et talud vajaksid eeskätt poliitilist tuge ning hädasti oleks vaja ka taluseadust, mis tõstaks väikeettevõtluse maal ühele pulgale sovhooside ja kolhoosidega. Juba siis nägin, et mitmed kolhoosiesimehed ja sovhoosidirektorid surusid verisulis talunikud ääremaadele ja ei olnud kuigi aktiivsed talude toetajad. Minu kartus, et mulle tehakse EKP Keskkomitees vähemalt poliitiline peapesu, osutus asjatuks.

Taluseadus kiirendas protsesse. Kuna Aldo Tamm oli valitud varem ENSV Ülemnõukogu liikmeks, õnnestus tema ja paljude teiste toel vastu võtta Savisaare valitsuse ajal 1988. aasta veebruaris esmalt määrus „Talude arendamise esmaste abinõude kohta“ ja seejärel pikkade vaidluste tulemusena 1989. aasta detsembris ka Taluseadus. Selle tagajärjel intensiivistus oluliselt ka talude taastamise protsess. Ainuüksi paari aasta jooksul asutati üle 13 tuhande talu. Mäletan, et talude taastamise protsess oli suhteliselt hästi käivitunud ja talude arv kasvas jõudsalt. Mina kartsin hoopiski seda, et kolhoosid-sovhoosid lõpetatakse sundkorras liiga kiiresti ära ja nende asemele luuakse mõisataolised osaühingud ja aktsiaseltsid, mis sisuliselt katkestavad talude tekke. Taludel oli vaja aega „adra seadmiseks“. Seda kahjuks ei antud. Tundub, et majandite kiire reorganiseerimine oli ka Eesti Maarahva Erakonna (EME) ja kolhoosiesimeeste ja sovhoosidirektorite huvides – lõpetada kiiresti talude taastamine ja asuda osaühingute ja aktsiaseltside (sisuliselt mõisasüsteemi) loomise teele. Kahjuks hiljem, 1995. aastast alates, nii ka juhtus. Talude taastajate ja majandite reorganiseerijate huvid olid kardinaalselt erinevad. Siit tuleb otsida ka põhjuseid, miks ETKLi roll on tänaseks alla käinud ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, kus on asjaosalised ka välismaised puukfirmad, esiplaanile kerkinud.

Sellele järgnesid Omandireformiseadus ja Maareformiseadus, mis ahendasid oluliselt ka talude teket. Asjaõigusseaduse vastuvõtmise järel, 1993. aastal kaotas Taluseadus sisuliselt oma kehtivuse. Ettevõtlusvormina kadus „talu“ seejärel ajalukku. Hiljem küll püüdsin talu mõistet seadusega taastada, kuid Ants Käärma vastuseisu tõttu jäi see tegemata. Kahju! Ülemnõukogu ajal, 1992 aastal võeti vastu veel Põllumajandusreformi seadus, Erastamisseadus ja Ühistuseadus.

Minule igati oodatult, tekkis mõne aja pärast talude ja ühistute vastu väga tugev vastuseis eeskätt majandijuhtide poolt. Ka minu tegevust taluliidus hakati igal sammul mustama ja kritiseerima. Olukorda sügavuti analüüsides jõudsin juba siis järeldusele, et osa majandite juhtidest püüavad maaelus säilitada juhtpositsiooni ja reorganiseerida suurmajandid nende poolt juhitavateks osaühinguteks ja aktsiaseltsideks ehk sisuliselt luua uusmõisad. Kuna olin juba siis uurinud Eesti ajalugu ja teadvustanud, et Vabadussõda võideti tänu talunikele, kes soovisid rajada talusid (NB! kodusid) ja vabaneda mõisnike ikkest. Nägin, milleni viiksid majandijuhid Eesti maaelu kui nad rajaksid uuesti mõisasüsteemi, s-o nende osalusel osaühingud ja aktsiaseltsid. Ma ei eksinud. Kui hakati organiseerima poliitilist Maaliitu, siis tuli sekkuda. Ivar Raigi ja teiste talulembeste inimeste initsiatiivil asutasime Türil vastukaaluna Eesti Maa-keskerakonna (EMKE), mis ühines mitme teise grupiga Mõõdukateks ja pääses 1992. aastal ka Riigikokku.

Teine kord kutsuti mind Kadriorgu, ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüüteli jutule. Jutuajamise juures oli ka toonane peaminister Tiit Vähi. Toonitasin vajadust põllumajandustööstuste üleviimiseks ühistulistele alustele. Millegipärast oli Vähi ideele raudselt vastu – tema pooldas küll nende ettevõtete üleminekut eraomandusele (aktsiaseltsidele), kuid mitte ühistutele. Tema arvates olid ühistud sisuliselt kolhoosid, milles ta muidugi eksis. Mul ei jäänud muud üle kui ütlesin vastu, et sel juhul tuleb minul peaministriks hakata. Rüütel ajas veidike aega veel juttu suurfirmade eelistest. Sellega ka jutt lõppes. Juba siis sain aru, et Rüüteli kinnisidee oli säilitada suurmajandid. Kui temast sai üks Eesti Maarahva Erakonna juhtfiguure ja hiljem ka president, siis kinnistus ka minu esialgne arvamus.

Minu tegevus Eestimaa Talupidajate Keskliidus lõppes, kui poliitiliste kokkulepete tulemusena pidin asuma põllumajandusministriks ning ellu viima põllumajandusreformi. See on aga hoopis teine jutt.

Jaan Leetsar

ETKLi eksjuht