Kuidas kasvatada ja turustada kultuurseeni?

Seenekasvatus on kaasajal muutunud omaette tootmisharuks miljonitesse tonnidesse ulatuva toodangumahuga. Suurimaks tootjaks maailmas on Hiina, kus kasvatatakse 70% kogu maailma seentest (tabel 1), teisel kohal on Euroopa Liit ja kolmandal USA.

Tabel 1. Seenetoodang suuremate tootjariikide lõikes, toodang tonnides

 

Euroopa Liidus on suurimateks tootjateks Holland, Poola ja Hispaania. Hollandis on hetkel ligi 200 seenekasvatajat, kes asuvad enamuses riigi lõunaosas ja pakuvad tööd umbes 10 000 inimesele. 80% Hollandi seenetoodangust läheb eksporti ja sellest omakorda 65% konservidena või külmutatult. Peamiseks sihtturuks on Saksamaa, kus tarbitakse seeni ~2,9 kilo elaniku kohta aastas. Teistest EL riikidest näiteks Prantsusmaal süüakse 2,4 kg seeni inimese kohta aastas. Hollandlased ise tarbivad aastas seeni ca 1,2 kg inimese kohta. Poola on Hollandile kibedasti kannale astumas ja pakub kogu EL-s tugevat konkurentsi just tänu suhteliselt odavast tööjõust tingitud madalale toodanguhinnale.

Peamine trügimine käib siiski šampinjoni sektoris, teiste seente viljelejaid on veel võrdlemisi vähe. Nii on Saksamaa, Šveitsi, Belgia ja Hollandi nn. eksootiliste seente toodang ligikaudu 60 tonni nädalas. Seente omatarbest saame ülevaate järgnevast tabelist (tabel 2)

Tabel 2. Seenetoodang, kaubandus ja tarbimine valitud riikide lõikes tonnides

 

Efektiivne tootmine

Võtmeküsimus kaasaegse seenetootmise juures on siiski spetsialiseerumine:Mütseeli tootmine ? substraadi tootmine ? seente kasvatamine/pakendamine ? värskelt turustamine/ümbertöötlemine - turustamine.

Suuremate firmade toodangumahuks on näiteks 12-24 tonni seenemütseeli või 60 - 70 tonni kasvusubstraati nädalas, pakendatuna 5-10 ltr/pk mütseeli või 18-20 kg/pk kasvusubstraati.

Kogu tootmisprotsessi mõjutavad mitmed üksteisega seotud faktorid:

1. Mütseeli tootmisel on aluseks valitud seeneliigi (-tüve) saagiomadused, kvaliteet ja vastu-pidavus erinevatele keskkonnafaktoritele. Sageli on keerukas leida seenetüve, millel oleks kõik vajalikud kriteeriumid maksimaalselt täidetud. Näiteks on hea saagikusega shiitake seenetüved tihti väga õrna viljakehaga ja seetõttu värskelt raskesti turustatavad. Austerservikutel aga on kulinaarsed omadused mõnikord pöördvõrdelises sõltuvuses kaubandusliku välimusega, ehk siis – õrna tekstuuriga viljakehad rebenevad kergesti ja ilusad tugevad seened on vastupidi vintsked ning raskelt töödeldavad.

2. Substraadi tootmisel on määravaks kõrge saagipotentsiaal, pakendi tüüp, steriliseerimis-viis, kasutatav mütseel (vedelmütseel, teramütseel, saepurumütseel, tüüblitel/tikkudel paiknev mütseel) ja logistiline süsteem – see, kuidas valmis substraat jõuab tootjast kasvatajani. Lähtuda tuleb lõppfaasi tootja, s.o. seenekasvataja nõudmistest, sest sealsed tootmistehnoloogiad ja toodangu turustatavus on määrava tähtsusega kogu ahela lülidele. Seega, vaja on tarnida sobivas pakendis (konteineris), suure saagipotentsiaaliga, kõrgekvaliteedilise seenemütseeliga ja sobiva hinnatasemega substraati.3. Tootmise lõppfaasi mõjutavad valitud tehnoloogilised lahendused nagu ühekambrisüsteem, mitmekambrisüsteem või vooluliinil tootmine. Ühekambrisüsteem kujutab endast tootmisruumi, mis on püsivalt koormatud erinevates kasvujärkudes viljumisküpseteks saanud seenekonteineritega. Saagi andnud kasvualused vahetatakse järk-järgult värskete vastu välja. Meetodi plussiks on tehtavate investeeringute mõõdukus, miinuseks aga nõutava steriilsustaseme säilitamise ja kahjuritõrje keerukus. Mitmekambrisüsteem võimaldab tsüklilist tootmisprotsessi, kus kogu kambritäis kasvualuseid vahetatakse korraga välja ja ruumi saab vahepeal põhjalikult desinfitseerida. Puuduseks on suurem investeeringute maht ja mõnevõrra kõrgemad tootmise püsikulud. Vooluliinil tootmine eeldab kõrgemat tehnoloogilist taset ja suuri investeeringuid, sest tegemist on intensiivmeetodil viljelusega. Lõpptulemiks on küll konkurentsivõimeline tootjahind, kuid toodang ise on suunatud konservi- ja ümbertöötlevale sektorile.

Kõigi faktorite koosmõjul kujuneb tootmise efektiivsus ja toodangu konkurentsivõime.

Innovatsioon ja turustamine

Seente turustamisel keskendutakse sihtotstarbele: värskelt turustatav toodang,  ümbertöötlemine (kuivatamine, pulbrid jms.), konservitööstus, kosmeetika- ja farmaatsiatööstus. Kvaliteedi seisukohalt nõuab erilist tähelepanu värskelt turustamine. Nagu kõikide kiirelt riknevate toodete puhul, on ka seente juures oluline võimalikult pikk „leti-iga“, mis esitab kõrgeid nõudmisi pakendile ja säilitustingimustele. Uurimustööde tulemusel on nüüdseks välja töötatud laser-mikroperforeeritud pakkekile, mis tagab pakendis piisava õhuvahetuse, nii et hapnikutase ei lange seal alla 5%. Sellised tingimused pidurdavad seente metabolismi ilma anaeroobsete protsesside ilminguteta ja toode on kvaliteetsena turustatav kuni kolm nädalat.Lihtsaks innovatsiooniks on seente puhul kasutusele võetud ka erinevatest liikidest segupakendid, kus näiteks kollased ja roosad servikud loovad pilkupüüdva kontrasti šampinjonidele või pruunikas-hallikatele austerservikutele.

Nagu ikka kipub toodangu realiseerimisel pudelikaelaks olema sobiva turustuskanali leidmine. Järjest tihenev konkurents jaemüügikettide vahel põhjustab hinnasõda ja surve toojahinnale kasvab pidevalt. Ka seenekasvatajad on seetõttu sunnitud otsima oma toodetele alternatiivseid müügikanaleid. Paljud on osaliselt või täielikult orienteerunud otseturustusele, kus  paraku on keerukas oma toodangumahtu turunõudluse kõikumiste tõttu ette planeerida. Uuendusena on kasutusele võetud tellimusmüük ja seda näiteks koos mitmesuguste köögiviljade ja maitsetaimedega. Ideeks on seente lülitamine toodete nimekirja, mille alusel teenust pakkuv ettevõte koostab tellijale saadetise ja selle ka kätte toimetab. Süsteem töötab hästi Hollandis, Inglismaal ja USA-s.

Kokkuvõtteks võib märkida, et seenekasvatus on maailmas kiirelt arenev ja mitmeid väljundeid omav tootmisharu, mille osatähtsust ei tohiks alahinnata. (vt: veelkord tabel 1, kus Hiina toodang ajavahemikul 2007-2012 on kasvanud 2,6 korda!)

Teeme ise seenepeenraVaja läheb 50 X 100 cm-st, otsese päikese eest varjatud peenrapinda, 50 liitrit lehtpuusaepuru, höövellaaste või puiduhaket, soovitavalt võimalikult värsket ja 0,5-1 liitrit austerserviku mütseeli. Lisandiks võiks kasutada 1-2 kg päevalilleseemneid, mis suurendavad saaki..

Peenra rajamist peaks alustama soojade ilmade saabudes, nii mai keskpaiku. Ettevalmistamisel tuleb eemaldada mullapind ~10 cm sügavuselt ja vooderdada augu põhi ning küljed papiga (sobivad kasutatud lahtimonteeritud pappkastid).

Saepurusubstraat (või laastud või puiduhake või kõigi kolme segu) + päevalilleseemned leotatakse mõnes suuremas anumas ca. pool päeva ja seejärel kuumutatakse samas +70o juures ~2 tundi. Kogu protsessi hõlbustab substraadi pakendamine punutud polüpropüleenkotti (50-80 ltr suhkrukotid). Kui on värske saepuru/hake, võib proovida substraadi kasutamist ka kuumutamata (seemned tuleks ikkagi kuumutada, muidu lähevad kasvama).

Valmis substraat tuleb laotada peenrasse ja segada seenemütseeliga ning katta kattelooriga. Lisakattena võiks esimese kuu jooksul kasutada tumedat kilet, millesse on peenra servades tehtud kümmekond sõrmeotsasuurust tuulutusava. Kile peaks olema katteloorist mõni sentimeeter kõrgemal, liistudest raamil. Jälgida tuleb, et substraat läbi ei kuivaks. Kui substraadil on märgata valget, vatitaolist kirmet, võib kile eemaldada ja jääda saaki ootama. Saagi alguseks prognoosin, sõltuvalt ilmast, 1-1,5 kuud pärast peenra valmistamist. Seened peaks moodustuma katteloori pinnal, aga kui jäävad allapoole loori, tuleks nende kohal teha sisselõiked. Saaki tuleb lainetena, ~10 päevase vahega. Esimene saagilaine on neist kõige suurem.

Head seenesaaki!

Artikkel ilmus EPKK Aiandusfoorumi raames.

 

 

 

 

Autor: Imre Kukk