Valdis Noppel: riik, aita!

Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Liidu piimandussektori investeeringutoetused valdavalt liikunud tootjatele ning peamiselt on  toetust saanud piimatootmisega seotud tegevused. Piimatöötlejatest on toetust saanud vaid piimatootjate ühistutele kuuluvad tööstusettevõtted, kelle osa vajalikust töötlemisvõimsusest on olnud sel perioodil umbes neljandik kogumahust. Kiirest arenevad erakapitalil piimatööstused, kes suudaksid väiksema toetusmääraga investeerida pika säilega eksportvõimsustesse on aga jäänud toetuseta, mis on omakorda pärssinud tööstussektori tervikvõimet väärindada kogu toorpiim Eestis kohapeal. See on muutnud kogu piimasektori kaudselt Vene turust sõltuvaks.

Tulevikus võiks riik toetada usaldusväärseid ja pikaajalise kogemusega ettevõtteid, hoolimata sellest kas  piimatööstus on tootjate omanduses või mitte. Samuti võiks toetada senisest enam just ekspordile suunatud suurprojekte leidmaks uusi turge, et vähendada ühe riigi kehtestatud piirangute mõju sektorile tervikuna. Piimasektor ei oleks täna oma ekspordis nii venekeskne, kui investeeringu- ja eksporditoetuseid oleks varem jagatud teisiti.

Räägitud on Eesti piimatoodete müümisest nii Aasia kui ka Aafrika turule. Kuid uutele turgudele sisenemine on pikaajaline protsess, mis ei leevenda tootjate jaoks tekkinud olukorda koheselt. Vene impordipiirangute mõju piimatootjatele tuleb mõõta paraku aastate mitte kuudega. 

Lisaks pingelisele turuolukorrale võib Euroopa Komisjon järgmisel aastal Eestile piima tootmiskvoodi ületamise eest  määrata 10 miljoni euro suuruse nn piimatrahvi. Põllumeeste ja piimatootjate olukord leevenduks, kui riik leiaks võimaluse Euroopa Komisjoniga võimaliku trahvi osas läbi rääkida ning sellest hoiduda, vajadusel riigi poolt hüvitada. Trahvi tasumine käib muutunud situatsioonis sektorile üle jõu ning mõjutab negatiivselt kõige enam  kriisiosalisi piimatootjaid-põllumehi.

Palju on räägitud piimatoodete tarbimise suurendamisest Eesti tarbijate seas, kuid kahjuks pole see jätkusuutlik lahendus. Siseturul hinnaralli tekitamisel kaotab enim piimatootja ja võidab jaekaubandus. Piimasektorile tervikuna tähendab see aga võrreldes tänasega märkimisväärset müügitulu vähenemist,  mis võib võtta piimatootjailt ligikaudu 20 miljonit eurot aastas.

Riik võiks turul toimuval silma peal hoida, et vältida olukorda, kus keegi pakkujatest hakkab tegema dumpingut, mis nõrgestaks niigi nõrgas seisus sektorit. Oluline on alustada sekkumiskokkuostu, mis tagaks, et toorpiima hind tootja jaoks ei lange alla 250 euro tonni kohta. Juhul kui tööstused saavad tootjatele toorpiima eest maksa nimetatud hinna, tagab see ajutise stabiilsuse, millega tootjad suudavad tagada vajaliku toorpiima hulga järgnevateks perioodideks. Madalama hinna korral peavad  tootjad hakkama piimakarja vähendama, mis omakorda kärbib juba eos võimaliku tootmismahu taastumist ja kasvu tulevikus.