Marjapõõsaste istandikes pole võõrtööjõudu tarvis, sest tehika aitab

Setomaal Ostrova külas asuva Lilleoru talus kasvatatakse marjaistanduses mahedalt viljeledes peamiselt musta sõstart, lisaks on vähemal määral vaarikat ja kultuurmustikat. Loodud on eraldi ettevõte OÜ Ostrova Mari, tehnikasse on investeeritud päris tublisti, sest istandust on plaanis väheviisi avaramaks muuta. Kasutada saab ka Setomaa marjakasvatajaid koondava ühistu tehnikat. Nii ei ole laienemise peamine takistus praegu suutlikkus istandust tehniliselt või tööjõu poolest hallata, vaid tõsiasi, et esialgu ollakse veel stabiilsete turgude otsingul.

Lilleoru talu perenaine Aime Tulp räägib, et kõige töömahukamat etappi marjakasvatuses, marjade korjamist, saab spetsiaalse tehnika abil kenasti mehaniseerida, mistõttu töökäsi on selle juures vaja minimaalselt – on tarvis kombaini vedava traktori juhti, kombainil on ametis kaks inimest ja siis veel üks, kes korjatud marjad põllult ära veab. Sedaviisi kolme-nelja inimesega töötades saadakse marjad Lilleoru talu neljalt hektarilt koristatud keskeltläbi kolme päevaga. Erinevalt näiteks maasikakasvatajatest, sest aedmaasika istanduses tuleb suur osa tööst, alates taimede istutamisest ja muldamisest, lõpetades marjade korjamisega, teha käsitsi. Kusjuures põllud tuleb mitu korda üle korjata, sest marjad valmivad ju erineval ajal.

Praegu kasutatakse talus ühistu kombaini, aga Aime Tulp märgib, et kui istandus suuremaks kasvab, on vajalik ka endale kombain soetada.

„Olenevalt ilmast saame ühe hektari koristatud ühe päevaga, see töö läheb päris kiiresti,” selgitab ta. „Komabainiga koristame praegu musta sõstart, vaarikaid, kui need pole toestatud, saab põhimõtteliselt ka kombainiga koristada, aga kuna meil on vaarikat vähe, siis need korjame pigem käsitsi, sest nõnda saab müügimarjad mahlaks minevatest paremini eraldi sorteerida.”

Marjakasvatus käib Lilleorus maheviljeluse põhimõtteid järgides ja hea saagi huvides on vajalik iseenesest murukattega põllul kasvavate marjapõõsaste kasvuala mulda aereerida ja kobestada. Selleks on olemas spetsiaalsed põõsastealuse pinnase freesid noortele ja jube enam kui kahe aasta vanustele põõsastele. Nimelt hävitab vaarika-, sõstra-, karusmarja- ja teiste marjapõõsaste aluse ala regulaarne freesimine umbrohu ja kahjurid, mis on vajalik marjade õige kujunemise ja küpsemise tagamiseks. Marjapõõsaste ridadevahelist ala aga tuleb regulaarselt niita.

Igatahes julgustab Aime Tulp kõiki, kel maal selleks võimalus olemas, marjakasvatusega tegelema, sest tema sõnul on just mustsõstrakasvatus valdkond, millega saab tegeleda ka oma põhitöö kõrvalt, n-ö hobi korras.

„Mõne hektari suuruse sõstrapõlluga on võimalik hakkama saada, kui kulutad selleks mõned nädalavahetused ja oled valmis ohverdama paar päeva oma suvepuhkusest,” kinnitab ta.

Kui väiksema tehnika soetamisega saavad marjakasvatajad ise hakkama, siis suuremat tehnikat on hankinud Setomaa marjakasvatajaid koondav tulundusühistu Seto Aiad, mille marjaistandikud laiuvad juba enam kui neljakümnel hektaril ja kasvamas on seal pea 180 000 marjapõõsast.

Ühistu juhatusse kuuluv Aime abikaasa Neeme Tulp märgib, et marjaistanduse rajamine algab nagu ikka põllumaa ettevalmistamisest – väetamisest, kündmisest, randaalimisest ja kultiveerimisest. Selleks ja tegelikult ka ülejäänud tööde tegemiseks peab marjakasvatusega tegeleval talul, kui tal on juba kasvõi paar-kolm hektarit maad, olema põllumajandustraktor. Selleks piisab umbes sajahobujõulisest masinast, mille külge saab rakendada nii erinevad mullafreesid, taimekaitsevahendi pritsid, marjakorjamise kombaini, niidukid ja muu vajaliku.„Võin kinnitada, et nii eesrindlikku marjaistanduse tehnikat kui meie ühistul mujal Eestimaal ilmselt leida pole,” iseloomustab Neeme Tulp TÜ Seto Aiad varustust. „Traktorid ja väiksem tehnika on igal marjakasvatajal endal olemas, üks kombain on ühistul, kaks talunike erakasutuses ja alles neil päevil jõudis meile pärale siinmail ainulaadne tunnelprits, millega põõsaid kas siis bioloogilise kahjuritõrjevahendi või leheväetisega töödelda.”

Lilleorus pole põõsaste peal olnud siiani vajalik taimekaitsevahendeid kasutada. Uus prits on hinnalt kallis, pea 40 000 eurot maksev ja selle tootja väitel Balti riikides siiani sellist polnud. Maheviljeluses tohib kahjuritõrjeks kasutada vaid looduslikke kahjuritõrje vahendeid, kas siis nõgeseleheleotist, rohelisest seebist tehtud seebilahust vmt.

Uus prits kujutab endast traktori haakesse käivat seadeldist, mis sõidab üle põõsaste ja pritsimine toimub telki meenutava katuse all, kus on hulk erisuunalisi pihusteid. Põõsas satub n-ö telgi embusse ja pritsitakse igast küljest põhjalikult üle.

Maheviljelus näeb ette, et 50 cm ulatuses põõsa juurest peab pinnaseks olema mustmuld. Et seda tagada, peab põõsaste kasvuala regulaarselt freesima. Enne mulla kobestamist lisatakse sinna maheväetist, mida Lilleoru talu ostab Hollandi tootjailt.

Väikeste põõsaste puhul saab freesimist korraldada nõnda, et traktor sõidab põllul nii, et põõsad jäävad kahe ratta vahele, traktori taha haagitud freesil istub inimene, kes kahe hoovaga liigutab vajadust mööda kokku ja lahku kahte pöörlevat ketast, mis ongi freesi tööorganiks, kobestades põõsaalust mulda.

Kui põõsad on juba enam kui kaheaastased ja traktor nende kohal enam sõita ei saa, tuleb kasutada teist tüüpi freesi, mis liigub põõsaste vahelisel rajal sõitva traktori kõrval. Lilleoru talus on selline seade soetatud Itaaliast, mida sealmail kasutatakse viinamarjaistandustes, kuid sobib suurepäraselt tööks siinsetel marjapõldudel. Selle tööpõhimõte on selline, et masin tunnetab selle küljes olevate justkui vuntsidega ära, kui järjekordne põõsas läheneb ning juhib põõsaalusele pinnasel pöörlevad freeskettad istikust eemale.. Ühistu on soetanud suurema marjaistanduse freesi, mis suudab ette võtta umbrohu hävitamise kahest põõsareast korraga.

Kui marjad küpsed, tuleb istandusse kombain – traktori haakes olev seadeldis, mille tööpõhimõte on paljuski sarnane kartulikombaini tööle. Spetsiaalsete kummist haaratsitega võtab kombain ette pool põõsast, painutab seda kombaini transportöörlini kohale ja saputab parajalt nii, et marjad kukuvad lindile ja liiguvad lindi lõpus oleva ventilaatori ette, mis puhub neile just paraja tugevusega õhujoa, et praht minema lendaks, aga marjad alles jääksid. Kui põõsad ühte pidi läbi käinud, tuleb kombain teise tööreaga ja puhtaks võetakse põõsaste teine külg. On ka kombaine, mis koristavad terve rea korraga.

Neeme Tulp selgitab, et sellise tehnoloogia rakendamine eeldab muidugi eraldi just kasvatuste jaoks aretatud marjasortide olemasolu, mille põõsad on püstise kasvuga ja marjad valmivad üheaegselt.

„Kui need tingimused on täidetud, siis saab kombainiga koristada nii sõstraid, karusmarju kui vaarikaid,” räägib Tulp, kes oma istanduses kolm aastat kombaini kasutanud. „Ja ei ole alust kartustel, et kombain marjad ära lõhub või liialt prahisena korjab või et kaod oleksid kuidagi väga suured. Tuleb lihtsalt ära tabada õige aeg, mil koristama minna. Et mari oleks just parajalt küps, ei oleks liialt toores ega oleks ka juba n-ö keema läinud ehk üle küpsenud.”

Mustikaid, masikaid ja teisi n-ö maas kasvavaid marju saab aga ikkagi kõige efektiivsemalt korjata käsitsi. Neeme Tulp ei poolda ka nn korjekammide või -kühvlite ja käsikombainide kasutamist näiteks mustikate korjamisel, sest need lõhuvad nii taimi kui marju, kusjuures varred tehakse puhtaks nii küpsetest kui toorestest marjadest.

Kui marjaaed pole veel mitmete hektarite suuruseks kasvanud, piisab seal toimetamiseks ka väiksemast tehnikast – abiks on mootoriga mullafreesid ja kaherattalised traktorid.

Motofreesid on mõeldud mullatöödeks väiksemates marja-, puuvilja- või juurviljaaedades, nende võimsus jääb 4 hj piiresse ja seadme enda kaal ei ületa 40 kg. Nende peamine funktsioon on mulla pealmise kihi kobestamine, näiteks maapinna külviks või istutamiseks ettevalmistamiseks, aga ka juba kasvavate taimede ümber umbrohu eemaldamiseks. Sellise freesi töösügavusest, mis on kuni 15 cm, selleks täiesti ka piisab.

Tõsi – motofreeside tootlikkust piirab nende suhteliselt väike töölaius, mis üldiselt ei ületa 50 cm, mistõttu väikest aiatehnikat müüva OÜ Sevier spetsialistid soovitavad neid kasutada aedades, kus haritava pinna ulatus jääb 600–800 m² piiresse. Motofreesi soetamisel tasub valida selline seade, mille freesielemente saab ka vähemaks võtta, sest näiteks aedviljapeenarde vahede harimisel võib poolemeetrine töölaius liialt suur olla.

Suuremate põllupindade ja kõvema pinnase puhul jääb motofrees aga hätta – kui muld on savine või paakunud, siis motofrees ei suuda seda oma kerge kaalu, vaid ühe käigu ja mootori väheldase võimsuse tõttu n-ö läbi hammustada, hakkab hüppama ja lõppeks ei tee tööd enam korralikult. Läbikündmata murukamara töötlemiseks aga ei sobi motofrees niikuinii.

Raskema pinnase ja suuremate (1000 m² ja enam) aedade jaoks on mõeldud juba tõhusamad riistad – kaherattalised traktorid, mil mootorivõimsust juba 6–10 hj, käike on neil juba vähemalt kaks, tavaliselt siiski 4–8, neile saab külge rakendada mitmesuguseid lisaseadmeid, saab kasutada käru ja tekitada nõnda üpris hea läbivusega transpordivahendi.

Käikude olemasolu võimaldab mitte ainult masina enda liikumiskiirust muuta, vaid nõnda saab reguleerida ka freeskultivaatorite pöörlemiskiirust. Näiteks aeglasel käigul lõikub freesi hammas sügavamale pinnasesse ja frees segab selle ütleme labida sügavuselt paremini läbi, kiirel käigul on töötlemissügavus väiksem, mullaharimine pindmine, kuid seevastu töötlevad freesid pinnase ülemist kihti päris peenks. Ja ainult aeglane käik lubab efektiivselt töötada adra, muldaja ja teiste lisaseadmetega.

Kaherattaliste traktorite tööorganite laius ulatub juba meetrini ja vahel rohkemgi. Tänu võimsusele ja kiiremale käigule saab töö tehtud kiiremini ja efektiivsemalt. Ka tehniliselt on need masinad täiuslikumad ja töökindlamad motofreesidest – näiteks nende reduktorites kasutatakse kett ja hammasratasülekandeid, mootorid on valdavalt neljataktilised.

Suurematel minitraktorite mudelitel on juba ka mootorist sõltumatu pöörete arvuga jõuvõtuvõll, mis lubab avardada kasutatavate lisaseadmete valikut. Juhthoobadele on paigutatud traktori käivitamiseks siduri ja kiirpeatamise kangid ja mootori käivitustakisti. Põllul töötades ei ole vajadust kogu aeg sidurkangist kinni hoida, mis pikaajalisel kasutamisel on küllalt väsitav. Lisaks on traktorid varustatud diferentsiaali ja pooltelgedega, mis annavad võimaluse kasutada külgpidureid, ühe ratta vedu välja lülitada ja sel moel manööverdusvõimet parandada.

Ain Alvela, kaasautor