Seiretulemused viitavad keskkonnakemikaalide tõusule nii keskkonnas kui toidus

Seminari avades rõhutas teadusprorektor Ülle Jaakma, et praeguseks oleme globaalselt jõudnud ajajärku, kus inimkond kasutab aastas 1,7 korda loodusressursse rohkem kui ökosüsteemid neid taastada suudavad. Sh degradeerub 970 miljonit tonni mulda aastas. Kestliku toimimise eelduseks on, et me hoiame ja kasutame säästlikult looduselt saadavaid hüvesid nagu viljakas muld, puhas vesi ja talitlev elurikkus. Teadusprorektor tõi välja, et keskkonnakemikaalide pikaajalise kroonilise toime korral on inimesel näidatud seosed Parkinsoni tõve, astma, depressiooni ja ärevushäirega, tähelepanuhäirete ning vähiga.

Paljud keskkonnakemikaalid sh. taimekaitsevahendid matkivad, blokeerivad või muudavad hormoonide käitumist: tekivad kilpnäärme- ja ainevahetushaigused, halveneb sperma kvaliteet ja munasarjatalitlus. Muutusi põhjustatakse organismi mikroflooras, mis on väga tähtis kogu keha talitluste seisukohalt. Arvestada tuleb nn kokteiliefektiga ülimadalate dooside puhul, kus iga üksik kemikaal on allapoole lubatud normi, kuid koostoimes saavad tekkida uued negatiivsed mõjud.

Selleks, et teada kui loodushoidlikult me toimime hoidmaks keskkonda ja meid endid on vaja ülevaadet, missugune on meie kohalik olukord keskkonnakemikaalidega.

Mullaseire tulemustest tegi ülevaate Priit Penu Põllumajandusuuringute Keskusest. 2019. aasta taimekaitsevahendite jääkide seiretulemused tavatootmise muldades näitasid, et kõik mullaproovid (kokku võeti 25 proovi) olid jääkidega. Sealjuures esines ühes proovis keskmiselt 7,2 erinevat jääki korraga. Võrreldes 2007. aastaga on see väga suur muutus, sest tol ajal olid üksikud proovid jääkidega ning keskmiselt ühes proovis vaid 0,61 jääki. Muutus aga korreleerub taimekaitsevahendite kasutuse tõusuga.

Kui võrrelda uue aastatuhande alguse ja 2018. aasta seisu, siis on taimekaitsevahendite müüginumbrid kasvanud enam kui kaks korda. Keskkonnasõbraliku aianduse muldades leidus pea kahekordselt lubatud sihtarvu (0,5 mg/kg) ületavaid jääke kapsapõllul, sealjuures 7 jääki korraga ühes proovis. Ka maasikapõllul leiti mullas 11 erinevat jääki ning üle sihtarvu. Rapsipõldude mullaproovides esines 11-12 jääki ühes proovis, nisupõldudel 4-16 jääki ühes proovis. Üks jääk proovis esines ainsana viljapuuaias.

Ammu keelatud vahendeist leiti putukamürgi DDT jääke või jälgi 42 % proovidest ning 56% proovidest umbrohutõrjevahendi trifluraliini jälgi. Kõige enam kasutatava umbrohutõrjevahendi glüfosaati jääke või selle jälgi esines 44% proovidest. Glüfosaadi laguprodukti AMPA jääki leidus 68% proovidest ja lisaks jälgi 20% ehk kokku 88% proovidest leidus AMPAt. Uuringud on näidanud, et AMPA on glüfosaadist toksilisem ja tema eluiga keskkonnas on palju pikem kui glüfosaadil. Mullas suruvad jäägid alla mullaelustiku sh eelkõige mullamikroobide aktiivsust ja arvukust ning liigilist mitmekesisust, mis aga oluliselt mõjutab nii mulla talitlusi, viljakust kui tervist. Mullaveega liiguvad jäägid põldudelt pinnavette ja sealt edasi põhjavette.

Pinna- ja põhjavee seire tulemustest andis Keskkonnauuringute Keskusest ülevaate Ülle Leisk. Aastatel 2016-2019 võetud veeproovidest 66% oli jääkidega, sealjuures 33% üle lubatud sihtarvude, kokku leiti 32 erinevat jääki. Nii pinna kui põhjavees esines kõige enam umbrohu- ning taimehaiguste tõrjevahendite jääke. Sagedasemad olid glüfosaadi ja AMPA jäägid ning sageli ka sihtarve (0,1 µg/l) ületavais kogustes nii pinna kui põhjavees. Nt põldude keskel oleva talu kaevus leiti 9 erinevat jääki kokku 1,17 µg/l, sealjuures glüfosaati 0,48 µg/l. Ülemääraseid koguseid avastati ka allikais. Näiteks Sopa allikas, mille vett tarvitatakse toiduks, sisaldas 2016 aasta seires pestitsiide 0,17 µg/l.

Krooniline saastunud vee tarbimine põhjustab tõsiseid tervise riske. Võrreldes varasemate andmetega ongi jäägid jõudnud nüüd juba sügavamatesse üle 30 m kaevudesse. Glüfosaate ja AMPAt esines üle normatiivses koguses isegi 150 m sügavuses kaevus. Paljudes proovides esines ülekaalukalt ammu keelatud umbrohutõrjevahendi kloridasooni laguprodukti kloridasoon desfenüüli. See võib põhineda umbrohutõrjevahendil Püramin, mida kasutati möödunud sajandi lõpu poole eelkõige just suhkrupeedil suhkrupuuduse ajal Eestis. Tegemist on aga erakordselt püsiva ainega, mille laguproduktid vabanevad vette väga aeglaselt ja üsna sageli lubatud sihtarve ületavais kogustes. Tegemist on kantserogeense ühendiga, kuid nii mullas kui toidus teda ei uuritud.

Nitraatide seire põhjavees näitab tõusu tendentse. Nitraadid tekivad nt mineraalsete lämmastikväetiste ja ka vedela sõnniku lagunemisel. Viimasel kümnendil on lämmastikväetiste kasutus pooleteise kordselt tõusnud. 2019. a esines nitraatide sisalduse piirväärtuse (50 mg/l) ületus 12 seirepunktis: kahes allikas, 1 madalas- ja 9 keskmise sügavusega kaevus, lisaks ohutsoonis 19 jaama. Ülemäärased nitraadid joogivees põhjustavad tervise hädasid, sest seedetraktis moodustuvad neist vähki põhjustavad nitroosoamiinid. Põldudelt liiguvad nitraadid algul pinnavette ja sealt põhjavette. Veekogudes põhjustavad nitraadid vetikate vohamist, lisandunud orgaanilise aine lagunemisel tekib kaladel ja selgrootutel hapnikupuudus, need surevad. Ökosüsteemid muutuvad, jõed, järvekesed võivad kinni kasvada. Lämmastikühendite leostumine on üks Läänemere saaste põhiprobleeme.

Kristi Kallip Veterinaar- ja Toiduametist tutvustas toiduseire tulemusi. 2018. aastal analüüsiti taimekaitsevahendite jääke kokku 322 proovist, kus mõõdetavas koguses jääke leiti 69% Eestisse imporditud tavatoidust ja 30,3% Eesti päritolu tavatoidust. 30% tavatoidu proovidest olid ühe jäägiga, kuid 70% tavatoidu proovidest leiti korraga mitut erinevat jääki (2-12). Kõige enam erinevaid jääke (12) leiti viinamarjadest ja greipidest. Viimastest ka üle lubatud piirnormi (MRL). Eesti toodetest esines sagedamini mitu jääki korraga maasikas (6) ja porgandis (4). Piirnorme ületas küll vaid 4,2 % erinevate tavatoodete proovidest, lisaks greipidele veel granaatõun, šampinjonid ja kurk (Eesti päritolu), kuid võimaliku kokteiliefekti mõju tõttu on mitmeste jääkide sisaldus ühes tootes täiendava riski teguriks, millele viitavad loomkatsed. 31 analüüsitud tootest olid kõik viinamarja, mureli, greibi, banaani, kirsi, nisu ja porgandi proovid jääkidega. 88% maasika, 83% meloni, paprika ja baklažaani ning 50% oliiviõli proovidest sisaldasid jääke.

Loomsetest saadustest analüüsiti veise rasva ning kanamune, kust jääke ei leitud nagu ka imikutoidust, õuntest ning vaarikast. Glüfosaadi jääke uuriti vaid viinamarjades ning nisuterades. Viinamarjades jääke ei tuvastatud, kuid üheksast nisu proovist esines kolmes Eesti päritolu proovis jääke. Kokku tuvastati kõigis proovides sajakonna erineva taimekaitsevahendi jääke, neist kõige sagedamini taimehaiguste tõrjevahendite jääke (nt boskaliidi jääke, (mis oli sage ka mulla ja vee proovides). Boskaliidi esines maasikas, viinamarjas, paprikas, porgandis, murelis ja nisus. Neid tooteid samaaegselt tarbides võidakse ületada organismi jaoks ohtlikku piirmäära.

Mahetoodetest võeti kokku 87 proovi 27 erinevast tootegrupist, vaid ühes nisuproovis leiti jääk (tegemist oli juhusliku saastega ning seda nisu partiid ei saanud turustada mahedana).

Lühidalt tutvustati ka 2019 aasta esialgseid tulemusi, kuid need pole veel lõplikud.

Seirete tulemused näitavad, et pestitsiidid ringlevad jääkidena ökosüsteemides, kus nad saavad mõjutada erinevate organismide talitlusi ja esinemist. Kas ja kuidas mingi jääk meie tervist mõjutab, sõltub väga paljudest asjaoludest. Kõigepealt muidugi ainest ja kui kaua ning mis koguses ja kombinatsioonis kokku puututakse. Teisalt on tähtis meie tervislik seisund ja pärilik pagas. Lapsed ja vanemad inimesed on muidugi tundlikumad sellistele häiringutele. Arvestama peab, et oleme ökosüsteemid, meie kehas talitleb meie heaks palju pisikesi olevusi, kelle kodu rikkumisel rikume ka oma tervise. Teisalt oleme ise koos paljude muude eri liiki organismidega ökosüsteemide osad ja nende toimimas hoidmine on meie kestlikkuse tagatis.

Seega põllul ja aias toimetades tuleb hoolega säilitada võimalikult mitmekesine elu, leidmaks moodused, et saagi saamine oleks loomuliku aineringe osa, mis hoiab ja taastab mulda, puhast vett ja elurikkust.

Anne Luik, Eesti Maaülikool