Kombaini valikul tuleks lähtuda vajadustest, vaadates oodatavat tootlust, hinda ja töövõimekust. „On lihtsamaid, keerulisemaid, mugavamaid, on rootorkombaine ning ühe- ja mitmetrumlilisi,“ loetleb Oja. „Selge on see, et valik on suur ning viljakasvatajal pole lihtne. Üldjoontes Eesti tingimustes saab öelda, et kombaini iga heedri meetri kohta ei tohiks arvestada rohkem kui 100 ha koristuspinda, sest Eestis on keskmiselt 20 koristuspäeva ning kombaini keskmiseks kiiruseks jääb tavaliselt ~6 km/h. Suuremate saagikuste puhul tuleks isegi veel tagasihoidlikum olla. Ühetrumlilise ja mitmetrumlilise tootluse vahe on kuni 30%. Eriti annab see tunda, kui peab koristama suurema saagikusega vilja ja suurema niiskusega vilja, mis Eestis on tavaline.“
Rootorkombain on tavakombainist kolmandiku võrra kallim, ent seda peetakse kuivades tingimustes ka oluliselt tootlikumaks. Kuna aga Eestimaa kliima on äärmiselt niiske ja viljagi koristatakse oluliselt niiskemates tingimustes kui mujal Euroopas, pole rootorkombainid paraku end siin väga tõestanud. Nad vajavad niisketes tingimustes 100-150 lisahobujõudu, et koristada sama kogus, mis mitmetrumliline tavapärase peksusüsteemiga kombainga. Hobujõud vajavad aga kütust, mille hind määrab järjest rohkem meie tootmise kulu poolt. Põllumees ei saa muuta ilmaolusid ega saagi eest pakutavat hinda, kuid ta saab kontrollida oma kulusid ja sellega suurendada ka tulusid. Seega peab mõtlema, kas on mõtete maksta kombaini eest rohkem ja kulutada enam kütust, suurendades sellega koristuskulusid.
„Sageli mõeldakse ainult peksupinna peale, kuid kui vilja on palju, peab ka sõelapinda rohkem olema,“ nendib Oja. „See on väga oluline, kui koristame niiskemat vilja, kus vilja voolavus pole enam nii hea. Pahatihti just rootorkombainide valiku puhul unustatakse ära sõela pind, kuna valitakse võimas kombain, mis on ehitatud niinimetatud väiksema (5-puisturilise) kombaini põhjale.“
Kuna Eestimaa pinnases on palju kive, tuleks valida kividega toime tulev kombain. Oja meenutab, et alates 1997. aastast, mil AS Tatoli Eestis New Hollandi kombaine on müünud, mäletab ta vaid ühte korda, kus kivi kombainile tõsisemalt liiga on teinud - ülejäänud 300 New Hollandi masinat töötavad laitmatult. Kusjuures kivide kaitseks pole kombainile ehitatud mingit erilist süsteemi, vaid lihtsalt kombaini esimene trummel on ehitatud piisavalt suur, et kivid trumlilt saadud löögist kivitaskusse suunata ning seda oleks lihtne puhastada. Kivide puhul on ka oluline, et kombaini heeder oleks topeltpõhjaga, et kivid ei vigastaks heedri pealispinda ega takistaks viljamassi liikumist.
Heedritel peab olema vikati taga kivikaitseprofiil, et takistada juba varakult kivide tee kombaini. New Hollandi kombainil on veel üks eelis kivistes tingimustes töötamisel: heedri haspel ulatub 7 cm allapoole lõikekõrgust, mis võimaldab heedriga töötada natuke kõrgemalt kui tavaliselt ning kividel on raskem heedri peale sattuda.
Tatoli müügimehed soovitavad kindlasti kombainidele, mille heedrilaius on 6 m ja enam, aganalaoturit, sest aganate ja purustatud põhu laotuskvaliteedist saab alguse kvaliteetne mullaharimine. „On asju, mis sõidukiirust ei muuda nagu niiskuse ja saagikuse andurid. Loomulikult on hea näha koheselt, kui palju vilja põllult tuleb ja mis niiskusega ning nende parameetrite varieerumist eri põlluosadel, kuid otsest kasu sellest ei lõika. Kasu lõikab GPS-seade, mis kaardistaks põllud ja annaks võimaluse talvel analüüsida, mida tuleks ette võtta, et saagikust kogu põllul ühtlustada ning kulusid optimeerida,“ selgitab Oja.
Roolimisabid annavad tulemit just laiemate heedrite puhul ning 9 m ning laiema heedri puhul on ta lausa kohustuslik, sest muidu jääb osa heedri lõikelaiusest kasutamata.
Kombaini eluiga on pikk