Kas Eesti lüpsikarja arendamine on jõudnud tippu ega vaja enam muutuseid?

Põllumajanduse roll maailma toidutootmises ja keskkonna säilitamises on tähtsam kui kunagi varem. Ka Eesti põllumajandus ei ole enam pelgalt looma- ja taimekasvatus. Põllumajandussektor on täna ja tulevikus oluline valdkond, mis võimaldab säilitada bioloogilist mitmekesisust ja selle kaudu säilitada kohaliku toidu tootmist, mida ei ole mitmeid kordi töödeldud ja mille säilivust pole lisaainetega pikendatud. Soovime ju kõik tarbida võimalikult värsket ja maitsvat toitu, olgu tegemist piimatoodete, liha või kohalike köögiviljadega. Põllumajandustootjad ei vastanda taimseid ja loomseid toiduaineid, vaid näevad seda mitmekesist toidulauda, kus loomad ja taimed saavad vaid koosluses eksisteerida.

Eesti piimakarjade keskmine piimatoodang langes pärast Eesti taasiseseisvumist 1,2 miljonilt tonnilt peaaegu kaks korda, peamiselt loomade arvu vähenemise tõttu. Viimastel aastatel on toodang olnud suurem kui 800 000 tonni. Piimalehmade arv on täna 83 000 lüpsilehma ringis, kuid märgatavalt on tõusnud tootlikkus. Mullu kujunes keskmiseks piimatoodanguks 10 600 kg piima lehma kohta aastas. Tootlikkuse märkimisväärse tõusu aluseks on ennekõike terved loomad ning loomade söötmise ja pidamistingimuste parandamine.

Eestis toodetakse väga kvaliteetset piima, millest meie toidulauale jõuab igapäevaselt enam kui 100 erinevat piimatoodet. Parimatele piimatoodetele omastatakse erinevaid tunnustavaid märke, et tarbijal oleks kergem valikut teha ning motiveerida nii farmereid kui ka tööstusi kvaliteedi nimel pingutama. Üks oluline tunnustus on Eesti Põllumajanduskaubanduskoja Pääsukese märk.

Viimastel aastatel on väga palju räägitud jätkusuutlikust põllumajandusest, kuid me ei peaks seda samastama rohepöördega. Eesti põllumajandus, sealhulgas loomakasvatuse valdkonnad, on ka täna keskkonnasäästlikud tänu meie klimaatiliste tingimuste sobilikkusele taime- ja loomakasvatatuseks, aga ka viimaste aastakümnete tehtud olulistele investeeringutele põllumajandusettevõtjate poolt nii uute tehnoloogiate rakendamisesse kui ka loomade tervisesse.

Mida efektiivsem on piima tootmine, seda väiksem on üldjuhul ka igale liitrile tehtud kulutused ja keskkonna jalajälg. Eestis on täna elaniku kohta 0,5 hektarit põllumaad, mis on kaks korda enam kui maailmas keskmiselt. Seda heaperemehelikult väärindades toodame nii toidu enda inimestele kui ka oleme eksportijateks maailma nendele piirkondadele, kus on meie toodangule turgu.

Investeeringud, läbimõeldud otsused ja farmides igapäevast tööd tegevad inimesed on pikkade aastate jooksul toonud meie piimatootjad Euroopa esikolmikusse.

Väikses Eestis on väga erinevad põllumaad ja mullastik. On piirkondi, mis sobivad enam teraviljakasvatuseks, ja ka piirkondi, mis on tingimuste poolest ideaalsed veisekasvatuseks, karjatamiseks ja silotootmiseks. Samuti on siin oma koht nii piima- kui ka lihaveiste karjadele, väikestele ja suurtele farmidele.

Enamikus Eesti piimakarjakasvatusega tegelevates põllumajandusettevõtetes täiendavad segatootmine ehk taime- ja loomakasvatus teineteist. Miks on see oluline? Sest kasvatades enam kui 60% piimatootmiseks vajalikust loomasöödast kohalikel põldudel väheneb oluliselt vajadus imporditud loomasöötadele ning seega on ka väiksem keskkonnajalajälg igale meie farmides toodetud piimaliitrile.

Kohalik toidutootmine on osa julgeolekust – mida rohkem saame kohalikelt põldudelt toodetud loomasööta, seda rohkem ka kohalikku toitu meie toidulauale.