Põllumajandus: võib pidada sigu, aga võib ka paaliaid

Vesiviljelus on sel sajandil Eestis kiire arengu teele astunud - lisaks kalade kasvatamisele tegeleb mitu talunikku ka vähifarmi pidamisega, traditsioonilisi kalakasvandusi rajatakse juurdegi ja neis kasutatava tehnoloogia täiustumise kiirus on võrreldav arengutega infotehnoloogia vallas.

Sellise väite käis välja Eesti Maaülikooli kalakasvatuse professor Tiit Paaver, kinnitades, et euroliidu tõukefondide avanemine innustab ettevõtjaid kalakasvatusega tegelema.

Vesiviljelus sai mullu 100 miljonit euroliidu abikrooni

"Kalakasvanduste toodang, kasvatatavate kalade valik ja rakendatavad tehnoloogiad uuenevad infotehnoloogiaga võrreldavas tempos," hindas Paaver.

"Mullu kinnitas PRIA vesiviljelusele umbes 100 miljonit krooni investeeringutoetusi. Kui see kasutusse jõuab, on Eestis mõne aasta pärast praeguse paarikümne asemel poole rohkem kalakasvatusfirmasid, toodang on aga praegusest 700-800 tonnist aastas loodetavasti poole suurem."

Veise-, sea- või kanakasvatusega võrreldes on kalakasvatus mõnes mõttes otstarbekam, hindas Paaver, märkides, et kuna kalad on kõigusoojased, ei kulu nende söödas sisalduvat energiat kehatemperatuuri hoidmiseks. Tootmise püstipanekuks vajalikud investeeringud on aga ühtviisi suured nii looma- kui ka kalakasvatuses.

Tehnoloogiliselt uusima saavutusena nimetas Paaver suletud veekasutussüsteemiga kalakasvandusi.

Uus tehnoloogia lubab troopikakalugi kasvatada

"Nende veevajadus on väike - nad võivad paikneda kaugel looduslikest veekogudest ja neil pole saastavat mõju, sest peamine osa veest ringleb kasvanduse sees, sõnnik eraldatakse ja kasutatakse põldudel," iseloomustas Paaver.

"Võrtsjärve ääres töötab selline angerjakasvandus, Saaremaal ja Virtsu lähedal on uued forellikasvandused. Väikeses koguses on hakatud kasvatama võõramaiseid, Eestis seni tundmatuid kalu, nagu paalia, tilaapia, triipahven, aga ka meie oma kalu, mida seni pole kaubakalaks peetud, näiteks siiga ja koha."

Narvas siberi tuurasid kasvatava OÜ Störfisch juhatuse liige Jaak Võsu aga on seda meelt, et kalakasvatuse praegune seis on väga vilets. Ka tuleviku suhtes on ta pessimistlik.

"Toon võrdluseks Taani riigi - vett on meil rohkem, maad peaaegu sama palju, kala aga kasvatame paarkümmend korda vähem," iseloomustas Võsu kahe riigi vesiviljeluse erinevust. "Paari aastaga pole muutusi loota, sest riigil pole kavaski midagi muuta. Viimasel ajal ette võetud kalakasvatusprojektid on liiga väikeseid ja enamik neist pole jätkusuutlikud."

Võsu kinnitas, et Eesti kalatööstuste tootmisvõimsus ületab püügikvootide ja kalakasvatuste toodangu kogumahtu mitu korda. "Suur osa kalatootjatest töötab sisseveetud tooraine baasil ja sedagi alakoormusega," tõdes ta. "Efektiivsuse võti on spetsialiseerumises."

OÜ Kalake juhataja Sivar Irvali sõnul on kalakasvanduse rajamine kapitalimahukas pika vinnaga ettevõtmine - farmi rajamine võtab aega umbes kuus kuud ja kuu aega peab see tühjalt töötama. Kulub veel paar kuud, enne kui biofilter täielikult tööle hakkab.

"Kala on tõesti odavamalt toodetav, kui võrrelda söödakoefitsienti ehk mitu kilo liha mitme kilo sööda vastu saab," selgitas ta. "Kalal on see koefitsient 1:1 ehk siis ühe kilo sööda vastu saab kilo liha. Loomakasvatuse puhul on vahekord 4:5," täpsustas ta.

Toetuste süsteem vajab täpset paikaloksutamist

Aastas paarkümmend tonni karpkala tootva OÜ Ilmatsalu Kala juhatuse liige Urmas Vahur märkis, et kalakasvatuse arendamise üks takistusi, mis meist endist paraku ei olene, on Eesti kliima.

"Näiteks karpkala tahab sooja vett ning tema jaoks asume liialt põhjas, forellile on aga tarvis külma ja puhast vett, seda on Soomes palju rohkem kui Eestimaal," rääkis ta. "Sestap nõuab kalakasvatus siin suuri investeeringuid."

Ühe rahastamisvõimalusena nimetas Vahur PRIA kalakasvatuste arendamise toetust.

"Sellest on kõvasti abi, kuid millegipärast ei saa seda igal aastal," nentis ta. "2009. aasta alguses oli üks voor, järgmine tuleb alles paari-kolme aasta pärast."

Kommentaar

Tiit Paaver, Eesti Maaülikooli professor

Ühed ütlevad, et meie tootmisvõimsus on liiga suur - kala fileeritakse, soolatakse, marineeritakse ja suitsutatakse, tehakse konserve jm. Tooraine peab importima, sest kodumaist ei jätku. Pealegi ei kiputa kohalikult kasvatajalt ostma - mujalt saab odavamalt.

Teiste arvates peaksid kalakasvatajad ise töötlemisega tegelema, sest see võimaldaks neil kergemini toodangut turustada ja kasumlikkus saavutada.