Silopallikilest saab probleemtoode

Lühidalt öeldes tähendab muudatus seda, et põllumajanduses kasutatavat plasti - silopallikilet, silokattekilet, kiletunnelit, kattevõrku ja plastinööri - hakatakse käsitlema kui probleemtoodet, mis toob endaga kaasa neile laiendatud tootjavastutuse süsteemi rakendumise põllumajanduses kasutatavatele plastidele. Sisuliselt - kui varem kogus oma jäätmed kokku ja andis jäätmekäitlejale põllumees ise, siis nüüd peab seda tegema plasti tootja või maaletooja. Viimane annab plastijäätmed üle tootjavastutusorganisatsioonile (TVO).

Uus kord puudutab nii põllumajandustootjaid, jäätmekäitlejaid kui põllumajandusplasti maaletoojaid, samuti TVOsid, mida on Eestis praegu viis. Ja nagu ikka uuenduste korral, ollakse eri meelt. Näiteks näeb seadus nüüd ette, et põllumajandusplasti müüjad peavad rajama igasse maakonda vähemalt ühe põllumajanduslike probleemtoodete vastuvõtupunkti. Müüjad on praegu kahtleval seisukohal, kas kaks või enam konkurenti mahuvad ühe katuse alla või hakkab igaüks eraldi oma punkti pidama.

Teiseks ei saada aru, miks on põllumajandusplasti kui probleemtoote nimistust välja jäetud näiteks kasvuhoonekile, istutuskile, mida kasutavad maasikakasvatajad, katteloorid jmt. 

Tööstuses ja põllumajanduses kasutatavate kiletoodete ja -materjalide valmistaja OÜ Slipest juhatuse liige Andro Laul on seda meelt, et uus seadus on tegelikult põllumeeste lobitöö tulemus, mille eesmärk oli lahti saada pakendi aktsiisist.

"See, et kile on toore, on teada juba ammu ja seda kogutakse kokku aastaid. Lihtsalt nüüd saavad toormehuvilised panna maaletoojad ja tootjad fakti ette, et teil on kohustus ja sellega dikteerida oma tingimusi," tõdes Laul. "Nüüd peame tagama, et põllumajandusplasti jäätmetest lahtisaamine oleks põllumeestele võimalikult mugav. Samas ei küsi keegi, kuidas me selle määra - 70% - kätte saame. Tootjatel on kohustus, aga teistel justkui ei ole."

Küll on Laul päri sellega, et iseenesest on põllumajandusplasti muutmine pakendist probleemtooteks loogiline samm.

"Tegelikult ei pakendata kilesse silo, vaid rohtu, millest siis kile sees valmib silo," selgitas ta. "See on nagu vorstinahk, ka see pole ju pakend."

Andro Laulu arvates hakkab peagi kilejäätmetele toimuma jaht, sest kui maaletooja oma 70protsendilist kogumismäära kätte ei saa, ootab teada trahv. Teise võimalusena näeb ta petuskeemide tekkimist, sest leiab, et uus süsteem on üpris kontrollimatu.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajandusvaldkonna spetsialist Martin Vilem ütles, et põllumeeste ja maaletoojate üldine seisukoht on, et tegelikkuses pole meil kilejäätmetega siiani probleemi olnud, kuna tegemist on sarnase jäätmega nagu vanametall - sellel on hind ja keegi ei soovi raha minema visata. Tema sõnul paljud põllumehed küll koguvad seda eesmärgiga saada kokku mõistlik kogus, mis on tavaliselt üks koormatäis (umbes 25 tonni ), mille kokkusaamiseks kulub paljudel mitu aastat.

"Helistasin maaletoojaid ja põllumehi läbi ja kõikidel oli sarnane arvamus - milleks reguleerida asja, mis toimib juba aastaid niikuinii," rääkis Vilem. "Kuna tegelikkuses on selle kile kogused  marginaalsed, siis jääb segaseks jõuline seadusega sekkumine teemasse, mis oli juba korraldatud."

Põllumeeste sõnul käisid siiani samuti paljud maaletoojad ja jäätmeveofirmad küsimas kilet ja metsa alla toorainet niikuinii ei visatud.

Vilem leiab, et selline muudatus peab olema kasulik teatud huvigruppidele, kuna vastasel juhul nii segast, raskesti kontrollitavat ja kallist lahendust jäätmekogumisele ei rakendataks.

"Juba praegu on tekkinud olukord, kus keskkonnainspektsioonile käib kontroll üle jõu, nüüd lisandub siia veel hunnik ettevõtteid ja põllumehi," märkis ta. "Tegelikkuses kogusid põllumehed siiani kilet ja teevad seda jätkuvalt. Maaletoojatest kogusid kilet need, kelle tootevalikus olid ka muud probleemtooted, näiteks kanistrid jne. Nemad kogusid kilet hea meelega, kuna see on hinnatud tooraine. Koguvad ka edaspidi. Ainus, mis muutuks, on see, et need maaletoojad, kes tegelevad ainult kilega, peavad hakkama seda nüüd ka koguma, kuigi neil pole selleks tehnilist võimekust.

ASi Väätsa Prügila juhataja Aivar Lõhmus tunnistas, et kuigi plastijäätmetel on positiivne hind, peab siiski arvestama, et kui põllumees annab üle sellise koguse, mille transpordikulu on suurem kui üleantava koguse positiivne väärtus, ongi käes küsimus - kes kannab kulud.

"Laialt levinud arvamus, et jäätmed on kaup ja sellest tulenevalt on kõigil jäätmetel positiivne väärtus on eksitav," nentis Lõhmus. "Arvatakse, et Iru jäätmepõletuskatla käikuminekul on jäätmed toore (energeetiline küte) ja antakse üle positiivse hinnaga. Tegelikult maksavad jäätmete üleandjad Iru jaamale põletamise eest peale."

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek märkis, et uue korra kehtestamise puhul põllumajanduskile käitlemise osas ei ole asi keskkonnakaitses, vaid asi on pigem varimajanduses, pakendiaruandluses ja maksude laekumises.

"See on otsekui kurvide ümardamine, sest neid asju käsitleti varem risti-rästi. Eesmärk on jäätmetekke vähendamine," selgitas Eek. "Näiteks rullsilo asendamine tranžee-lahendusega on juba iseenesest jäätmete vähendamine. Ringlussevõtt ja muu taaskasutus, sh põletamine on primaarne. Mitte ladestamine. Keskkonnainspektsiooni praktikas on aga fakte, kus silorullikile on maasse kaevatud, seda on põletatud jmt."

Eeki sõnul on tootjatel vabadus, kuidas koguda, seda võib teha näiteks tootjate ühenduse kaudu. Ta leiab, et tegemist on piisavalt suure koguse plastidega, mis lihtsasti ringlusse võetavad.

"Lähiajal oleks nende kasutamise eesmärk valdavalt energiakasutus," märkis Eek. "Põllumajandusplastide käsitlemine probleemtootena on esiteks keskkonnahoid, teiseks tagab see maksude, sh aktsiisi parema laekumise."