Fikseeritud piima kokkuostuhind - reguleeritud stabiilsus

Kindlasti on siin lihtsam vaid vahendajatel, kes piima Eestis otse farmist välja viivad, sest nende ülesanne on vaid järgida, see tähendab mitte otsustada ehk siis järelikult ka mitte vastutada. Kuidas siis edasi ja mis meid ootab?

Piima hind sõidab Ameerika mägedel

Eestis sai piima kokkuostuhinna tõus alguse täpselt 10 aastat tagasi, stabiliseerudes siis järgnevateks aastateks kuni 2007 aastani, mil piima kokkuostuhind kerkis rekordtasemele, saavutades hinnaks 0,35 EUR/kg. Oli see tingitud spekulatsioonidest, poliitikast või millestki muust ei oska keegi täna vastust anda, aga fakt on see, et vähem kui aastaga sai ülisuurest nõudlusest ülisuur pakkumine ja vähem kui aastaga liikus hind alla kuni tasemeni 0,18 EUR/kg, ehk ca 50 % muutust.

Ühine selgitus on, et oleme osa maailma-euroopa majandusest ja sellega sõltuvuses. Aga põllumees ei saa oma karja sellise vastusega toita, ega oma põldu harida, vaja oleks stabiilsust ja pikemat vaadet. Kuidas siis edasi?

Fikseerime hinnareeglid

Juba mõnda aega on Tere AS pakkunud välja idee, võtta Eestis makstava piimahinna aluseks EU keskmine piimahind. See oleks pikaajaline osapoolte vaheline kokkulepe, tagamaks vähegi stabiilsema arengu ja andmaks esmalt kindlustunde põllumehele. Kuivõrd Eestist viiakse päris palju toorpiima välja otse farmist, oleks ehk selline sisemaine hinnagarantii ka impulsiks väljamineva toorpiima hinna kujunemisel. See oleks siis sarnane kokkulepe nagu näiteks on Eesti Ametiühingute Keskliit ning Eesti Tööandjate Keskliit sotsiaalpartnerite keskorganisatsioonidena kokku leppinud töötasu alammäära. Osapoolteks võiks selles protsessis olla katusorganisatsioonid nii põllumeeste kui tööstuste  poolt ja heakskiidu võiks sellele anda ka riik.

Ülo Kivine, Tere AS

 

Kommentaar:

Riikliku kokkuostuhinna kehtestamine on võimatu

Helir-Valdor Seeder, Põllumajandusminister

Piima hinna üle on ka varem arutatud, näiteks piima strateegia koostamisel

2009–2012, kui ministeerium vahendas tootjate ja töötlejate läbirääkimisi.Mõistlikku kokkulepet pole seni aga saavutatud. Põllumajandusministeerium toetab, et piima tootjate ja töötlejate vahel oleks kokkulepe piima hinna põhimõtete osas. See võiks tähendada, et kokkuleppe järgi maksavad töötlejad tootjatele piima eest maailma turu keskmist hinda. Kindlasti piima hind jääb ja peabki jääma sõltuma piima kvaliteedist – kõrgema kvaliteediga piima eest makstakse ka kõrgemat hinda. Riikliku kokkuostuhinna kehtestamine pole meie õigusruumis praegu võimalik ega ka mõistlik.

Unistus fikseeritud piimahinnast on ebaloogiline

Jaanus Marrandi, OÜ Estonia nõukogu esimees

Arvan, et igasugune stabiilsus on tootjatele muidugi hea. Iseasi on muidugi see, kas seda stabiilsust on võimalik reaalsel ja toimival turul ka päriselt tagada. Minevikust on meenutada mitmeid jutte, kus lubati pikaks ajaks tagada stabiilne hind, mis oli justkui kõrgem turuhinnast. Tavaliselt jagus seda stabiilsust üpris lühikeseks ajaks ja kukkumine oli seda valusam. Siinkohal meenub just Lacto juhtum, kus piimatootjad kaotasid pankrotis miljoneid. Seepärast ei pea eriti loogiliseks jutte pikaks ajaks fikseeritud hindadest. Praegune toorpiima keskmine kokkuostuhind ülebaltilisel turul on Eesti tootjatele tegelikult niikuinii kokkuleppeliselt  -3% Euroopa keskmisest hinnast. Tere on siin pigem kaasatulija kui trendilooja. Selline kokkuleppeline tulemus ei ole aga tulnud kuskilt mujalt, kui Eesti piimatootjate endi tegevusest, sest Eestist viiakse välja umbes 500 tonni toorpiima päevas. Pika ja visa tootjate tegevuse tulemina on Eesti turult toorpiima nii palju ära viidud, et selle eest  hinda saada. Tegelikult on väga kahju, et Eesti piimatööstused on olnud siiani nii nõrgad, et ei ole suutnud piimatootjatele õiget hinda pakkuda ja kogu piima siin ära osta ega seda töödelduna välisturgudele ekportida. Leedu tööstused suudavad lisaks oma piimale ümber töödelda ka olulise osa Eesti piimast ja selle ka eksportida. Samas ei saa toorpiima eksport Leetu olla pikaajaline taktika, sest see on toimunud Leedu väga väikeste tootjate arvel, kes toodavad ebakvaliteetset piima. Tahes tahtmata tekivad  paari aasta jooksul piimakvoodi kadudes ka Leedus struktuursed muutused, keskmised karjad suurenevad ja 600 kilomeetri tagune piimavedu Eestist muutub liialt kalliks. Ja kui see piim uuesti Eesti turule peaks tagasi trügima, siis ei ole mõtet mingitest fikseeritud hindadest unistadagi. Ehk siis kokkuvõtteks peitub suurem stabiilsus Eesti piimatootjate jaoks hoopis selles, et suudetaks piim ise Eestis väärindada ja see turgudel maha müüa. Selleks oleks vaja tootjatele suuremat turujõudu ja efektiivse kaasaegse tööstuste omamist, mis suudaks turgudel võistelda nii koguste kui ka hinnaga.

Mõne ajaleheartikliga võib piimatöötleja küll murdosa võrra oma turuosa suurendada, aga pikemat stabiilsust nii ei saavutata.