Põllutoodete hinnad saavad ka langeda

Tõusvate hindade vaade baseerub eeldusel, et maailmas kasvab elanikkond märkimisväärselt. See tähendab rohkem tarbijaid. Siin on aga küsimärk – kas neil on piisavalt sissetulekut, et mistahes hinnaga toitu osta? Võib-olla on nad sunnitud oma lauale jõudva toidu ise kasvatama?

Teine eeldus on see, et põllumajanduseks (ja karjakasvatuseks) sobivat maad jääb vähemaks – põllumajandusmaa kurnatakse ära, veeressurssi napib, põllumaa läheb linnade alla. Uue põllumaa pinda naljalt ei lisandu, pigem see kahaneb ja kindlasti kahaneb see rahvaarvu kasvades inimese kohta.

Kolmas probleem on selles, et USAs, Lääne-Euroopas, Austraalias (ja ka Eestis?) on suurem osa põlluharijaid pensionieelikud. Kas on realistlik eeldada, et nad veel 20 aastat kasvatavad meile teravilja, kartuleid ja muudki söödavat? Legendaarne investor Jim Rogers ütleb, et tema ei näe küll noorte inimeste erilist huvi põllumeheks hakkamise vastu, kuigi potentsiaal paistab suur. Kes täidab tühimiku?

Miks võiksid hinnad langeda? Hiljuti oli lugu selline, et osalt oli hinnatõusu taga erakordselt halbade ilmastikuolude kokkusattumine maailma eri piirkondades. See tähendas väiksemat saaki ja kuna turud arvestavad (ja valearvestavad) kõike kohe hindadesse, siis saime maksta toidu eest rohkem. Samas igal aastal ei tule ikaldust ega põualainet. Goldman Sachs soovitab maisi ja sojaubasid lühikeseks müüa, panustades nende langusele. Oodatakse rekordsaake ja see surub hindu alla. Nende hinnagul on hindades liiga palju halva ilma preemiat sees.

Hoopis omaette teema on, kuidas mõjub toorainetele keskpankade võimalik ülilõdva rahapoliitika tagasi tõmbumine. Odav raha ronis kõikjale – ka põllumajandustoorainete lepingutesse. Kui intressimäär tõuseb või raha võetakse pangandussüsteemist (ja majandusest) vähemaks, võib minna ka nende toorainete lepingute müügiks. See aga tähendaks hinnalangust.