Põllunduse investeeringute tuum läheb betooni ja rauda

“Minu meelest on ennatlik arvata, et ainuüksi raha saamine ise ongi peamine probleem. Raha on meie väikeses riigis ja laenuturul juba kaunikesti küllalt,” rääkis Eesti ühe suurema mahetootja OÜ Saidafarm juhataja Juhan Särgava.

Muide, tema juhitav majand pärjati tänavu rahvusvahelise Läänemere-sõbraliku põllumajandustootja tiitliga. Läänemere-äärsete riikide ühise konkursi nelja-aastase ajaloo jooksul jõudis säärane tunnustus Eestisse esimest korda.

Särgava jätkas, et peaküsimus on siiski ühe või teise projekti tasuvuses. “Mis saab siis, kui tasuvust ei saavutatagi? Kelle raha, maja ja tagatised siis turule lähevad? Kes ja millise palga eest on nõus olema viimane juht, kes likvideerija ja halduriga asjad klaarib, juhul kui kõigile näilistele tugevustele vaatamata projekt ei muutugi maksujõuliseks,” tõstatas mahepõllumees rea küsimusi.

Liisimine võib osutuda parimaks variandiks. Saidafarmi jaoks on praegusel ajal Särgava sõnul põhiküsimus laudahoonete rekonstrueerimine ning nende uuendamiseks on vaja ligikaudu 600 000 – 900 000 eurot. “Raskuspunkt seisneb asjaolus, et selle tasuvusaeg kipub kümnesse aastasse,” märkis farmijuht.

“Toiduturu muutused on nõnda kiired ja suured, et kümme aastat ette on head tasuvuse usku raske ülal hoida,” lausus Särgava.

Saidafarm on oma tegutsemise jooksul kasutanud investeeringuteks peamiselt omavahendeid. “Vajadusel oleme laenanud ka eraisikutelt ning varem kasutasime arvelduskrediiti,” kirjeldas Särgava. “Kuid sellega juhtus nii, et pank karmistas järsult tingimusi, nõudis omanike käendust. Sattusime keerukasse seisu ning võtsime õppust.”

Särgava kogumuste põhjal õigustab end näiteks ka liisimine. “Liisitud asi ise on endale tagatiseks. Pealegi on see tavaliselt likviidne – asjaolude muutumisel müüdav,” arutles Särgava ja lisas, et liisimine on ventiiliks ka käibevahendite vabastamisel teiste projektidele, mille jaoks laen oleks vähemõistlik.

“Kui lautadega järjele hakkame saama, siis on jälle aeg uute toodetega edendada töötlemist ning seda eelkõige viljakamate töömeetoditega,” avas Särgava majandi plaane.

Investor võib olla ka sihtasutus. Jõgevamaal ning Lääne-Virumaal tegutseva jõusöödatootja ja seakasvataja OÜ Markilo juhataja Urmas Laht pakkus rahastamise hõlbustamiseks välja oma variandid.

“Kuna põllumajanduse tasuvusaeg on küllaltki pikk ja rahamahukas, seakasvatuses üle aasta, siis suuremaks abiks saaks olla näiteks Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) pikaajaliste ja suuremahuliste laenude tagamised,” rääkis Laht. “Ja miks ei võiks sihtasutus ka ise laenata, see annaks ettevõttele pikemaks perioodiks kindluse, näiteks ka turu kõikumiste korral.”

OÜ Markilo on ise kümne aasta jooksul investeerinud seakasvatusse umbes  kaks miljonit ­eurot. Järgneva seitsme aasta jooksul on investeeringu vajadus ligikaudu 4,3 miljonit eurot, mis hõlmab farmide ja tehnoloogiate uuendamist. Kogu investeering rahastatakse kombineeritult – üks osa omavahenditest, osa ELi struktuurvahenditest ja ülejäänud finantsasutuste abil.

Laht märkis, et viimase viie aasta jooksul oli suureks toeks elussigade eksport Venemaale, mis andis farmeritele võimaluse toodangut tasuvalt müüa. Lisaks ettevõtte juhtimisele tegutseb Urmas Laht ka Eesti Tõusigade Aretusühistu ­(ETSAÜ) nõukogu liikmena. Ühistusse kuulub ligikaudu 50% Eesti seakasvatajatest ehk 30 farmerit. Selle liikmed loodavad lähiaastatel ehitada moodsa aretusfarmi, mille maksumuseks kujuneb seitse miljonit eurot.

“Aretusfarm võimaldaks teha muu hulgas teadustööd ja õpetada sealihatootmise sektori jaoks tulevasi tippjuhte,” iseloomustas Laht.

“Kui me soovime oma tootmistega konkurentsis püsida, siis peaksid ETSAÜ liikmed rajama ka oma lihatööstuse, see võiks olla eesmärk järgmisel seitsmel aastal.”

Peale selle on Lahe sõnul hinnanguliselt kogu sealihasektori investeeringuvajadus umbes 120 miljonit eurot. Sellist raha kasutataks hoonete ja seadmete moderniseerimiseks, loomade heaolu parandamiseks ja keskkonnnaga seonduvate tingimuste parandamiseks.

Raplamaa majandi OÜ Kehtna Mõis juhatuse esimees Märt Riisenberg loetleb lähima paari aasta vajalikke investeeringuid tootmisse – põllumaa ostmine, veisekasvatusseadmete uuendamine ning täiustamine, põllutöömasinate uuendamine ning täiustamine ja farmitee remontimine.

Kõigiks nendeks töödeks läheb Riisenbergi arvestusel vaja kokku ligikaudu 500 000 eurot.

Viimastel aastatel on ettevõtte arendamiseks mõeldud rahaallikad jaotunud kolme ossa. Suurim osa ehk 50 protsenti investeeringutest on kaetud pangalaenu ja liisingutega, ligi viiendik on tulnud toetustest ning omavahendid moodustasid 31 protsenti.

Ka Saaremaa ühe suurema põllumajandustootja kõige esmaseks investeeringuks on vähemalt pool miljonit eurot. “Tootmishoonetesse on vaja investeerida umbes 400 000 eurot. Lisaks tuleb arvestada iga-aastaseid investeeringuid tehnikasse – umbes 300 000 eurot,” kirjeldas Kõljala POÜ juhatuse esimees Tõnu Post.

Pangalaenu osakaal peab püsima kontrolli all. Investeeringuteks on ettevõte ise raha välja käinud viiendiku jagu, sama palju on olnud toetusi ning pangalaenusid on kasutatud 60% ulatuses. Just pangalaenu suurt osakaalu peab Post majandi jaoks suurimaks probleemiks.

Lõuna-Eestis Valgamaal loomakasvatusega (hobused, veised) tegelev pereettevõte/talu OÜ Ratsimäe on pisut üle kuueaastase tegevuse jooksul teinud investeeringuid ainult omavahenditega, mis on läinud tehnika ja põhikarja uuendamiseks.

Ratsimäe talu perenaine Anne Markvart ütles, et lähiajal on plaanis soetada teine traktor, et lihtsustada kuiva heina varumist. Tarvis on ka karjaaedu remontida. Kokku läheb Markvarti sõnul vaja 57 000 eurot. Uue traktori jaoks vajamineva 45 000 eurot loodab Markvart saada liisinguna.