Suuredki toidutööstused pürgivad maheda turule

Eestimaalasi juba aastakümneid konserveeritud söögikraamiga varustanud AS Salvest on tegutsenud peaaegu seitsekümmend aastat ja kuigi juba mõnda aega valmib kogu toodang vaid kodumaisest, kohalikelt talunikelt varutud toor­ainest, tehti hiljuti algust ka mahetoodete valmistamisega. Salvest on üks läbinisti kodumaisele kapitalile tuginev toidutööstus – ettevõte kuulub eestlasest suuraktsionärile Veljo Ipitsale. Vastse turu-uuringu kohaselt on Salvest Eesti supituru liider 71%ga, aastas sööb iga eestimaalane ära 2,5 purki Salvesti suppi.

Viimase aja edukaim uustulnuk Salvesti toodete seas on aga imikutoodete sari Põnn.

ASi Salvest juhatuse liige ja tegevjuht ­Lauri ­Betlem, kes on ettevõtet juhtinud veidi üle kolme kuu, tunnistas, et kummalisel kombel on eestimaalaste eelistused nii, et pigem ostetakse välismaist brändi Hipp, mis on praegu Eesti turu liider. Põnnil on umbes kolmandik Eesti imikutoiduturust.

Just Põnni kaubamärki kandvates imikutoitudes näeb ettevõte kõige suuremat potentsiaali mahetoodangu valmistamises. 

“Imikutoitude segment on see, kus me näeme reaalset nõudlust mahetoodete järele,” kinnitas ta. “Teeme aktiivselt tööd, et järgmisel aastal tulla turule Põnni mahedate imikutoitudega.”

Vaid väikese tarbijagrupi eelistus. Betlem rääkis, et paljukõneldud mahetooted on nii meil kui ka mujal saavutamas üha enamat populaarsust, ometi suudab mahekaupu regulaarselt osta vaid pisike osa eestimaalastest. Betlemi sõnul oleks arukas mitte niivõrd klammerduda ökomärgistusse, vaid võiks mõista, et tegelikult on kõik, mis tehtud Eestis kasvanud toorainest ja säilitusaineteta, juba oma olemuselt  mahe. 

“Ometi ei saa kõiki nn talutooteid mahedana võtta. Ostes turult talusinki, kas saame alati kindlad olla, et selles pole maitsetugevdajat või värvi andvat nitritit?” arutles Betlem, kelle sõnul oskavad turukauplejad ära kasutada seda, et nende toodetel ei ole pakendit ja seega kohustuslikku koostisainete loetelu. “Alati tasub üle küsida, kes ja kuidas selle toote ikkagi on valmistanud.”

Nõudluse suurenemine innustaks tootjaid. Salvesti tootmine on mahedana sertifitseeritud, see annab õiguse tooteid mahetoote märgiga varustada. Seni on aga mahetooteid tehtud siiski vaid tellimustööna. “Näiteks oleme ühele oma partnerile tootnud mahedat astelpajumoosi. Tõsi, Salvesti enda kaubamärgi all veel ühtegi mahetoodet poes saadaval pole,” selgitas Betlem.

Ta nentis, et mahetoodetega on Eestis natuke “nokk kinni, saba lahti” olukord – kuna Eestis toodetakse ametlikult mahedat toorainet tööstusliku tootmise jaoks vähe, siis on ka selle hind kõrge. See aga tähendab kohe ka kõrgemat lõpptoote hinda. Kõrge müügihind omakorda tähendab, et sihtrühm, kes neid tooteid osta jaksab, on väike. Betlem on seisukohal, et kui nõudlus mahetoodete järele kasvaks, hakkaksid ka tööstused neid rohkem tootma ja talunikud rohkem mahedat toorainet kasvatama, mis tooks lõpuks ka hinnad alla.

Praeguseks on Salvesti lastetoitude kaubamärk Põnn suutnud huvi äratada ka väljaspool Eestit, mis on Betlemi hinnangul paljuski tingitud kvaliteetsest toorainest ning asjaolust, et tootmises ei kasutata säilitusaineid.

Valio mahekraami tootma ei tõtta. Valio Eesti tegevdirektor Maido Solovjov on seda meelt, et teoreetiliselt oleks mahetoodangu tootmine suurtööstuses võimalik, sest tehnoloogiliselt mingeid takistusi sellele ei ole, sest “mahedus” sõltub peaasjalikult toorainest. Valio on otsustanud mahetooteid mitte toota kolmel põhjusel.

Esiteks on küsimus tootmismahus. “Mahetootmise puhul ei tohi tavapiim ja mahepiim kokku puutuda, mis tähendaks, et mahetoodangu tootmine seaks piirid meie tehase  tootmisvõimsusele,” selgitas Solovjov. “Meie Laeva tehas töötab tarbijate nõudluse rahuldamiseks pea maksimumvõimsusel. Hankisime mullu kaks uut pakkemasinat, et kasvanud nõudlust vajaliku koguse toodetega varustada. Kogu tehase ressursi pühendamine väikse hulga mahetoodangu tootmisele tähendaks, et me ei suudaks tarbijatele vajalikus koguses tooteid turule tuua.”

Teine probleem on hind. Solovjovi sõnul mängib mahetoodete hinna puhul olulist rolli mahetoorpiima vähene saadavus turul ja kõrgem sisseostuhind. Suurtööstustes aga hakkaks mahetoodete hinda mõjutama ka tehasetöö korralduse ebaefektiivsus – eksklusiivne mahetoode peaks korvama teiste toodete koguste vähenemise tulenevalt tootmise kogupotentsiaali langusest.

Kolmandaks on küsimus tarbijagrupi suuruses. “Hindame uute toodete turuletoomisel toote perspektiivi mitte vaid koduturu, vaid ka eksporditurgude potentsiaali põhjal. Praegu käib mahetoote kontseptsioon üha tihedamini käsikäes kodumaisusega,” nentis ta. “Kui Eestis võiks teoreetiliselt leiduda teatud hulk inimesi, kes oleks valmis maksma kõrgemat hinda kodumaise mahetoote eest, siis Venemaal ja Euroopas ei oleks meie mahetootel aga kohalike tootjate ees mingit konkurentsieelist. Ainult Eesti turu väiksele sihtrühmale suurtööstuses mahetooteid toota oleks luksus.”

Solovjov märkis neid põhjuseid esile tuues, et mahepiimatoodete valmistamine on perspektiivne ennekõike väikestele meiereidele, kes saavad ­ainult sellele pühendudagi ning täita nii turuniši.

Ka suured tööstused suudavad mahetoitu toota. ASi Leibur juhatuse esimees Asso Lankots on seda meelt, et teadlik toitumine kui eluviis, hoiak ja manifestatsioon on Eestis järjekindlalt arenemas. Seetõttu on ka nõudlus toiduga seotud sõnumite järele (säilitus- ja lisaainete  vaba, kohalik või ökotoode) kiirelt kasvamas. Absoluutselt kõik pakenditel kasutatavad sõnumid ja toitumisalased väited teenivad läbimüügi suurendamise eesmärki, on ta veendunud.

“Praegu domineerib Eestis selline kuvand, et mahetootmise suutlikkus on enamasti väiketootjatel. Tõenäoliselt tõmmatakse enamikul juhtudel spontaanselt võrdusmärk mahetootmise ja talutootmise vahele,” arutles Lankots. “Mahetoodete 2011.–2012. aasta turuülevaatest (TNS Emor) selgus, et 8% vastanutest ostab mahetoitu regulaarselt, kuid ligi 50% mahetoidu ostjatest pidas mahedaks ka lihtsalt talust või turult ostetud toitu. Seega ei ole tarbijad üheselt maheda toidu mõistest aru saanud ja käituvad vastavalt oma uskumustele ja võimalustele.”

Lankots selgitas, et tegelikult on mahepõllumajanduslikku tootmist reguleerivate õigusaktide ees ettevõtted sõltumata suurusest võrdsed.

“Ma ei ütleks, et pagaritoodete mahetöötlemine oleks erinev liha- või piimatoodetest. Tehnoloogilises mõttes on reaalne, et Leibur teeks osa toodangust mahekaubana, oleme sellise stsenaariumi paberil ka läbi mänginud,” rääkis Lankots. “Tõsi, see nõuaks teatavaid ümberkorraldusi ja investeeringuid – ei midagi võimatut. Segalahendused tootmise mõttes ei ole alati head, sest inimliku eksimuse tõenäosus on suur. Seda tuleb maandada töötajate põhjaliku koolitamisega.”

Ta kinnitas, et suurimad väljakutsed maheda valmistamisel on seotud toormaterjali ristkasutamise vältimisega ja inimeste korrektsete töö­võtete tagamisega.

Mahetoodete tarbijaskond visalt suurenemas

Ligi pooled mahetoodete tarbijatest olid 2011. aastal ostnud maheköögivilju ja -piimatooteid.

Veidi üle kolmandiku olid ostnud teraviljatooteid, veerand ostjatest ostsid puuvilju ja marju, viiendik moose ja mahlu ning liha. Teisi tooteid ostis vähem mahehuvilisi. Võrreldes 2007. aastaga on ostetud mahetoodete pingerida üsna sarnane, kuid mahetoodete tarbijate hulk on iga tootegrupi puhul kasvanud.

Seda on võimaldanud nii tootevaliku kui ka mahetoodete kättesaadavuse paranemine. Igal aastal on turule tulnud uusi mahetooteid ning alates 2008. aastast on võimalik osta ka mahe­liha.

Mahetooteid ostnud tallinlasi oli peaaegu iga tootegrupi puhul selgelt enam kui tartlasi, v.a pastatooted, müslid, krõbuskid, mille ostjate osakaal oli tartlaste seas suurem.

Kõige suurem oli erinevus kahe linna vahel maheliha ostmisel – tallinlastest oli seda ostnud 31% mahetoodete ostjatest, Tartus aga vaid 5%. Siin on tõenäoliselt tegemist maheliha kättesaadavuse suure erinevusega.

Tartus saab maheliha osta vaid ökopoodidest, Lõunakeskuse talu­turult ja Lõuna-Eesti Toiduvõrgustikult, Tallinnas on müügivõrgustik laiem, on rohkem ökopoode ja maheliha võib leida ka suurematest poodides, näiteks Haabersti Rimis.

Kahe aasta eest kaupluse­külastajate seas korraldatud uuring andis kinnitust tõsiasjale, et tarbija ajab tihtilugu sassi näiteks tavalised turult ostetud köögiviljad n-ö päris mahetoodanguga, millel seadusekohane sertifikaat ja tunnustus. Puudub üldine arusaam, et kõik kodumaine pole veel kaugeltki mahetoodang.

Siiski annavad uuringud kinnitust, et kuigi mahekraam on tavalisest 30–50 protsenti kallim, suureneb selle ostjaskond igal aastal umbes 20% võrra.

Väljavõte SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus tarbijauuringust 2011

 

Kommentaar

Mahetootjale kehtivad karmid reeglid

Olavi-Heikki Kiviloo, TÜ Eesti Mahe tegevdirektor

Mahetoodete turustamisel on probleemiks vähene töötlemine ja on tervitatav, kui selle augu täidab keegi, kel on ka vastavaid kogemusi.

Kui on mahemärgiga toode, usun, et selle võtavad sortimenti nii kaubandusketid kui ka mahetoodete kauplused. Eelarvamusi ei saa tekkida, kui ettevõte on tunnustatud ja jälgitakse kõiki nõudeid, mis mahetoodetele on ette nähtud – need on üsnagi karmid.

Ei saa olla nõus üsna laialt levinud väitega, et tegelikult on kõik tooted, mis valmistatud Eestis kasvatatud toor­ainest ning mille puhul ei kasutata säilitusaineid, juba oma olemuselt mahedad.

Mahetoote on siiski kasvatanud ainult tunnustatud mahetootja (see tähendab, et tootjat kontrollib põllumajandusamet) ja töödelnud tunnustatud toodangu ümbertöötleja (töötlejat kontrollib veterinaar- ja toiduamet).

Kui need tingimused on täidetud, saab tootele ökomärgise lisada.

 

Suurtootmine pole takistuseks

Merit Mikk, OÜ Ökosahver juhatuse liige

Tarbijate huvi mahetoidu, eriti just kohaliku mahetoidu vastu on viimasel paaril aastal kiiresti suurenenud.

Viimasel ajal on kodumaise töödeldud mahetoodangu sortiment jõudsalt suurenenud, senini on tegu pigem väiketootjatega. Eriti oodatud on sellised hea kvaliteedi ja mitte ülikõrge hinnaga mahetooted, mis seni kodumaisena turul puuduvad.

Suurtootmine pole otseselt vastuargument, kuna enamiku välismaiste mahetootjate puhul, kes meie turul esindatud, ongi tegu suhteliselt suurte ettevõtetega. Väikeste mahekaupluste seisukohalt võivad probleemiks osutuda suuremate ettevõtjate seatavad miinimumkogused tellimustele.

 

Mahe kui põhjus hinda üles kruvida

Maie Niit, OÜ Otepää Lihatööstus Edgar juhatuse esimees

Eesti lihatooted on maheda silditagi suurepärased ja tervislikud. Aga Edgar juba põhimõtteliselt toodabki mahetooteid, näiteks sült, pasteet, maksavorst, verikäkk, verileib ja verivorst. Kui selle juures nõutakse tooraine (loomade) eraldi kasvatamist, läheb tööstusel raskeks, lisaks veel maitse- ja lisa­ainete maheduse tagamine.

Enamikul inimestest pole raha mahetoodete ostmiseks, ostjateks on käputäis rikkaid, aga teistel on ostud juhuslikku laadi ning kasumi kasvu selles osas pole praegu küll kusagilt näha.

Lihatoodete tooraine on niigi kallis, samas käib avalikkuses liha söömise kahjulikkusest jutlustav propaganda ja paljudele muutub see tarbimisharjumustes põhimõtteks.

Globaliseeruvas maailmas on tegelikult ülimalt keeruline tagada maheda toodangu tõelist puhtust. Toodetesse lisatavad maitseained (loorber, safran jt) ostetakse välismaalt, kas see on tegelikult ka mahe, ei tea paraku keegi. Pealegi on säärased mahekomponendid üks­jagu tavalistest kallimad ja ainuüksi see asjaolu välistab siin kasumi teenimise.

Ma ei usu, et mahetoodete valmistamisega kaasnevad lisa­operatsioonid ja muu jahmerdamine tasub vaeva. Palju kära, aga vähe villa. Aga loomulikult saab maheda sildi all hinda tõsta.

 

Pane tähele

Mahe ja kodumaisus pole sünonüümid

TNS Emori uuringu andmetel moodustas Eestis toodetud mahetoodang jaekäibest 2011. aastal 0,47%, teraviljatoodetel, sh leib ja sai, oli see osa 0,15%.

Koguni 45% tarbijatest ütles, et nad ei ole valmis mahetoodete eest rohkem maksma või on valmis maksma maksimaalselt 10% enam (42% ­uuringus osalenutest).

Samas uuringus toodi välja, et näiteks maheleib maksab tavaleivast ligikaudu kolm korda rohkem.

Käärid tarbija valmiduse ja tegeliku hinnataseme vahel on liiga suured. Mahetoodete olulisemad lisaargumendid maitse kõrval on tervislikkus, kodumaine tootmine ja tooraine päritolu. 

Leiva- ja saiatooted on sisuliselt 100% eestimaised, suuresti säilitusainete ja osaliselt kõikide ­e-ainete vabad. Kogu põhitooraine on tavaliselt pärit Eestist.

mahekraami esiletoomiseks peaks see muude toodetega oluliselt vastanduma.

Allikad: TNS Emor, Leibur, Äripäev

Autor: Ain Alvela, Kairi Oja