Maailmaklassi tõupullid pääsesid Eesti karja edendama 

Peamiselt olid oksjonil esitletud tõupullid sündinud Taanis (14), nende päritolu juured aga ulatuvad nii Ameerikasse, Prantsusmaale kui Suurbritanniasse. Hinnad jäid vahemikku 2500–3400 eurot. Eestisse toodi nad läinud aasta oktoobrikuus. Kaubas läksid kõige paremini hinnalt kõige kallimad, limusiinid – kuuest loomast leidsid uue omaniku neli. Tegemist oli ETKÜ ja Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi (ELKS) tänavuse esimese tõuloomade enampakkumisega. Ees ootab veel kolm. Järgmisena lööb puuhaamer oksjonikella pihta järjekordse tõulooma müügitehingut kuulutades juba sel reedel Tartus peetaval Maamessil. Aga seal keskendutakse Eestist pärit tõuloomade müügile.

Oksjonipäev ELKSi Keava tõuloomade seemendusjaamas, mille farmides peetakse praegu ühtekokku 220 tõulooma, algas üsna pika ootamisega. Eks osalt ka sellepärast, et just selles kohas peeti säärast üritust üldse esmakordselt ja teisalt ka selle tõttu, et enamik enampakkumisele tulijaid olid eelnevalt kuulanud naabruses asuvas seminarikeskuses loengut lihaveise noorloomade õigest söötmisest pärast võõrutamist.

Üritus sai hoo sisse ETKÜ juhatuse esimehe Tanel-Taavi Bulitko saabumisega, kes kõigepealt kamandas umbes kolmekümnest hingest koosneva oksjoniliste grupi pika laua ümber külma viina ja kuuma suppi maitsma. Noh, et ikka rahakotirauad õlitatumalt avaneksid, kui asjaks läheb.

Vahepeal olid farmi värava taha vuranud juba ka mõned maasturid, loomaveofurgoonid külge haagitud. Mida sellest muud arvata, et ju siis mõnel mehel ikka ka tõsised ostumõtted peas keerlemas ja kohale ei tuldud lihtsalt tühja kargama.

Kui väike naps tehtud ja kuum seljanka kõhtu hellitamas, võis oksjon alata. ELKSi juhatuse esimees Aldo Vaan tegi otsa lahti, kinnitades, et müüki tulevad loomad on pärit parimatest karjadest ja suurepärase põlvnevusega. Ning selle kõige juures saadaval võimalikest parima hinnaga. Tõsi, n-ö käest kätte saab tõupulli ka odavamalt kui 2000 või 3000 eurot. Keavas enampakkumisele pandud tõupullide eripära aga seisnes selles, et nende valik Taanis oli toimunud väga põhjalikult, nopiti sõna otseses mõttes pärleid. Nii on näiteks dokumenteeritud kõigi müügis olnud tõupullide eellased kolme põlvkonna taha. Teiseks jälgiti Keava farmis poole aasta jooksul nende juurdekasvu ning koguti mõningane kogus spermat.

Etteruttavalt olgu öeldud, et need pullid, keda seekordsel oksjonil ära ei ostetud, lähevad mõne aja pärast jällegi müüki, aga nagu märkis Tanel Bulitko, siis juba paarkümmend protsenti kõrgema hinnaga.

"Nii odava hinnaga sääraseid pulle praegu kusagilt osta ei saa," ütles Bulitko. "Siin farmis tehtud igakuised kontrollkaalumised tõestavad, et pullid on kiire kasvuga, need veised on rahuliku loomuga, mis lihakarja kasvatuses väga oluline ja need tõud on ennast Eestimaa talunike juures juba ka heast küljest näidanud." 

Ka esimese ostu tegi Aldo Vaan, tõstes oma oksjoninumbri nii siinmail kui mujalgi suhteliselt haruldase hele-akviteeni tõupulli ostusoovi märgiks. Rahuliku loomuga kena lihaseline pull, kel nimeks Hermes ja kelle isa Poker on Prantsuse päritolu, läks Vaani omandusse hinnaga 2900 eurot. Muide, nii see kui ülejäänud kuus müüdud looma osteti alghinnaga. Salamisi oodatud ägedat võistupakkumist, nagu oksjonitel võiks ju ette kujutada, ei toimunudki. Bulitko avaldas arvamust, et ehk on leige huvi taga asjaolu, et Eesti karjad on pulle juba nö täis. Sest teinekord ostetakse ju sugupulle mitme naabri peale kambakesi, pealegi saab ühte pulli pidada ühes konkreetses karjas vaid paar aastat, seda nn puhta tõu tugeva geeni hoidmise eesmärgil. Vastasel juhul ei läbi kari enam jõudluskontrolli. Seejärel tuleb soetada uus pull ja senine müüakse edasi mõnda teise karja.

Üldse on lihaveise sugupulli produktiivne viljastamisvõimeline kestvus umbes kuus aastat, seega jõuab ta oma järglasi külvata paaris-kolmes karjas.

Kõige ägedama vaatemängu aediku ümber seisvale rahvale korraldas oksjonile pandutest kõige pisem, vaid 402 kilogrammi kaaluv herefordi tõugu noorpull Ironman, kes kappas oma võimaluste piires ringi nõnda et saepuru kaares üle pea tuiskas. Kui sellele, alles ema tissi otsast pääsenud pullihakatisele seltsiks üks peajagu pikem ja seljajagu kõrgem hele-akviteen toodi, üritas ta tollele kohe puseldes selgeks teha, kes siin peremees ja käskija.

"Selle pulli vanemad on tulnud embrüosiirdamisest, mis tähendab, et tal on parimad valitud vanemad," iseloomustas Bulitko. "Raudmees on väga seltsiv ja töökas loom ja saab sellest suuremast akviteenist kindlasti jagu."

Paraku jäi krapsakas hereford oma kõige madalamale alghinnale, 2000 eurot, vaatamata esialgu Keavasse edasi elama, sest pakkumisi temale ei tehtud.  

Edasi jätkus oksjon juba sujuvas rütmis, paarikaupa esitleti müüki tulevaid loomi, arutati nende tõuomaduste üle, tehti pakkumisi. Päeva tulemusena leidis endale uue kodu niisiis seitse looma, ülejäänud jäävad esialgu Keavasse. Tulevikus on võimalik, et mõned neist suunatakse ka sugupullidena spermatootmisse. Aga seda siiski juhul, kui neid ka edaspidi müüa ei õnnestu. Aga müügiga tegeldakse, nii on Eestis sündinud tõupulle müüdud ka sellistesse eksootilistesse riikidesse nagu Türgi ja Liibanon.

Pärnumaa Saarde valla Kannu talu peremees Karli Männe tegi oksjonil tõsise ostu, soetades oma 60pealise lihaveisekarja järelkasvu tagamise tarbeks 3400 euro eest limusiini tõugu Hardy-nimelise tõupulli. Männe, kes tegelebki peaasjalikult lihaveiste kasvatamisega, on seisukohal, et tegelikult olid müügil olnud tõupullide hinnad keskmisest ikka pigem kõrgemad.

"Kuna aga tegemist on parimatest parimate tõuomadustega loomadega, keda on Eestisse toomiseks valinud siinsed parimad asjatundjad, siis on kõrge hind ka igati põhjendatud," märkis Männe. "Tõupulle omapäi suvalisest kohast ostes võtab karjakasvataja endale riski, et tema karja tõug saab rikutud. Oksjonilt, nagu tänane, tõupulli ostes võtab müüja ka vastutuse, et pull on tõupuhas ja kõik paberites kirjas olev vastab ka tõele."

Erinevalt piimakarjadest, kus kasutatakse pea eranditult sisseostetud spermat ja kunstlikku seemendamist, peavad lihaveisekasvatajad paremaks oma karja järelkasvu saamiseks kasutada n-ö ehedaid pulle. Põhjus selles, et piimaveised on üldjuhul lautades paiksed, põldudele neid kuigi laialt lonkima ei lasta ja seetõttu kunstlik seemendamine lihtsam. Vabapidamisel olevad lihaveised on aga kuude kaupa suurel territooriumil laiali ning keeruline ja lihtsalt ka tüütu oleks indlevaid loomi ükshaaval seemendamiseks kinni püüda. Päris pull on lihaveise puhul n-ö kindla peale minek.

"Ka mina usaldan alati loodust, sest loodus ei saa eksida," kinnitas ka Karli Männe. "Ja kui kari on suurem kui 40 looma, siis pole mõtet oma pulli naabrimehe juures lisatöödega solgutada. Väiksema karja puhul võib seda ju teha, aga mingisugune eriline äri see küll ei ole."

Lihaveiste kasvatamine on praegu kõige rohkem kanda kinnitanud Saaremaal ja Lääne-Eestis, seda eelkõige sealsete viletsate, põlluharimiseks mitte eriti sobilike maade pärast. Lihaveiste kasvatamiseks ja karjatamiseks aga need madalad ja lahjad rohurikkad maad sobivad.