Võsaäri heitlikud ajad

Selle olukorra taga on Narva elektrijaamade kahe suve tagune otsus lõpetada hakkpuidu tarnelepingud sellest ette teatamata. Lootuses panustada äris Narva elektrijaamade peale muretsesid hulk ettevõtjaid ja põllumehi endale puiduhakkurid, kuid need jäid tööta. Nüüd on Eestis umbes 300 puidu hakkimise masinat, kuigi praegu hakkpuidul töötavate katlamajade vajadusi arvestades jätkub tegelikult tööd neist vaid mõnekümnele. Ehk et suurem osa ostetud kallitest hakkuritest seisab niisama jõude.

Hakkpuiduga tegeleva OÜ Reinpaul ostu-müügidirektor Andrus Iva ütleb, et alal on praegu kehvad ajad – lootuses Narva elektrijaamadele hakkpuitu müüa tekkis sellele alale firmasid mõni aasta tagasi tohutult.

Nüüd üritavad nad ellujäämise nimel üksteist madala hinnaga üle trumbata. Võsa ja raiejäätmete hinnad on sellepärast nii madalad, et inimesed peaksid tegelikult võsategijale töö eest peale maksma.

“Teede ääres olevat võsa ei kannatagi praegu raiuda, sest ülestöötamiskulu on suurem kui raha, mis selle eest saab,” räägib Iva. Tema sõnul on raiejäätmetega aga probleem, et nendest tehtud haket ei suuda põletada mitte kõik katlamajad. “Meie firmal on praegu varustada 27 katlamaja ja ainult 3–4 on sellised, kuhu saab probleemivabalt oksi viia,” lisab Iva.

Müüki olematud oksad

Iva räägib, et praegused oksavirnad müüakse küll ära, kuid uute tegemisest pole metsaomanikud enam huvitatud, sest hinnad on nii palju langenud.

“Samas katlamajade pidajad arvavad, et Eestis on väga palju hakkpuitu, sest pakkumisi on hulgaliselt. Tegelikult pakuvad kõik ühtsama kaupa, mida veel olemaski ei ole,” sõnab Iva. “Väga palju on hakkuriomanikke, kes on endale need masinad ostnud eurotoetuste eest, kuid tegelikult pole neil aimugi, mis on puiduhakke tegemise tegelikud kulud. Meie oleme aastaid selles vallas tegutsenud ning teame reaalseid kulusid ja sellepärast me ei saagi teha hangetel alapakkumisi.”

Reinpaulis töötab 70 inimest, ettevõttel on üheksa puiduhakkurit ning tegutsetakse üle Eesti. “Kui mõni meie hakkur 1–2 päeva seisab, muutume väga murelikuks, aga mõnel mehel seisab ta kuude viisi ning üldse pole mingit muret,” imestab Iva.

Piirkonniti on raiejäätmete- ja võsaäri ka veidi erinev

“Põlvamaal on toorainet palju, kuid Lääne-Virumaa on näiteks täiesti tühi, materjali pole, sest praegu hinnaga ei ole inimesed huvitatud müüma,” kirjeldab Iva. “Taoline hindade kõikumine kordub selles äris iga 3–4 aasta jooksul, praegu oleme hinnaga põhjas.”

Lõuna-Eestis hakkpuiduga tegeleva Valga Puu juhatuse esimees Andres Olesk ütleb, et äri läheb stabiilselt keskmiselt. Puiduhake müüakse samas kontsernis tegutsevale Helme Graanulile, kus sellest pelletid valmistatakse. Olesk ütleb, et inimesed on huvitatud raiejäätmete müügist huvitatud küll ning hind selle eest on enam-vähem sama, mis Skandinaaviaski.

“Ega võsamüügiga just rikkaks ei saa, kuid asja peamine väärtus on, et saab langi puhtaks ning metsauuenduskulud on seetõttu väiksemad,” sõnas ta. “Sellel tegevusalal on kindlasti potentsiaali, seda enam, et Eestis ei lõpe puiduhakke toormaterjal küll kunagi.”

Iga kolmas katlamaja vajab puitu

Täna on Eestis ligi 300 kaugküttefirmat ning 112 katla­maja töötab puidul. Puiduhakkega köetakse näiteks Tallinna, Tartut, Võru, Valgat, Kuressaaret, Jõgevat ja paljusid teisi Eesti linnu.

Puitmaterjali võiks kütteks rohkemgi kasutada, sest pole hirmugi, et see Eestist niipea kui üldse kunagi lõppeks. Katlamajades kasutatava puiduhakke tooraineks lähevad raiejäätmed, aga palju kasutatakse ka puidutööstuse jäätmeid nagu saepuru, millest valmistatakse pelleteid.

Erametsakeskuse arendusnõunik Indrek Jakobsoni sõnul on koguni kolmandik metsaressursist aga ikkagi kasutamata ehk et täiesti aluseta on ka hirm, nagu oleks puiduga katlamaja varustamine kuidagi ebakindel.

“Ma olen kohanud arvamust, nagu oleks gaasiga oleks varustamine justkui kindlam – gaasi muudkui tuleb torust,” räägib Jakobson. “Samas pole olnud ühtegi juhust, kus mõni linn või asula oleks külma kätte jäänud seetõttu, et pole puitmaterjali katlasse panna. Külmaks jäävad toad ikka siis, kui inimesed ei suuda sooja eest maksta.”

Samas kiidab ta metsaomanikke, kelle teadlikkus on viimase kümnendiga oluliselt tõusnud. Kui veel kümme aastat tagasi olid raiejäätmed tüütu nuhtlus, millega eriti midagi peale ei osatud hakata ning mis tihtipeale metsa vedelema jäidki, siis nüüd on mõistetud, et see pole mitte täiendav probleem, vaid hoopis lisa­sissetulek.

Väikemetsaomanik peaks naabri tegevusel silma peal hoidma

Kui võsa ja raiejäätmete kogus on väike, kuid oma maatükki ikkagi korda tahaks saada, tuleks Arved Viirlaiu Põhja-Eesti metsaühistu metsameister Margus Paesalu suhelda aktiivselt naabritega ja hoida silma lahti selle koha pealt, et mida nemad parasjagu teevad.

“On võimalik koopereeruda ning kui naabri juures hakatakse metsa tegema, siis kohe uurida, et kas on võimalik ka oma väike töö sinna n-ö sappa haakida,” ütleb Paesalu. “Firmad võivad olla huvitatud ka väiksematest töödest, kui neid on lähikonnas mitmeid.”

Raiejäätmete puhul kehtib reegel, et mida rohkem neid on, seda ahvatlevamad tunduvad nad kokkuostjatele.

Väikese oksahunnikut firmad tegelemisvääriliseks aga ei pea – töö läheks rohkem maksma, kui masinatega kohaletulek ja meestele palga maksmine väärt on.

Paesalu ütleb, et kohaletulemist väärib juba oksakogus, millest saaks paarsada puistekantmeetrit puiduhaket. See on umbes paar rekkatäit, samas oksavirn, millest selline kogus välja tuleb, peaks ikka oma mõnikümmend meetrit pikk olema.

Puiduhakkeäris kehtib ka põhimõte, et seda pole majanduslikult mõttes vedada lõpptarbija juurde kaugemalt kui 60 kilomeetrit. “On olnud oksavirnu, mis ei lähegi müügiks, kuid Harjumaal seda naljalt ei juhtu – siin on päris kõva konkurents, sest Väosse läheb hakkpuitu palju,” räägib Paesalu. “Kui mul on näiteks mõni oksavirn pakkuda, saan võtta mitmelt firmalt hinnapakkumised sellele. Need firmad, kellel on suuremad tegevusmahud, pakuvad tavaliselt ka paremat hinda.”

Tihti kohtab kuulutusi, kus võsaga tegelevad firmad lubavad maaomaniku maad tasuta võsast puhastada

“Mõnikord ongi inimesed nõus sellega, et saavad lihtsalt tasuta oma maad korda või siis saavad nad ka võsa eest veidike raha. Samas seda tuleb oodata kaua, sest võsa peab pärast maha lõikamist kokkuveetuna hunnikutes kuni aasta otsa kuivama, enne kui temast saab teha hakkpuitu ning ta katlamajale maha müüa. Alles siis laekub raha. See on pika vinnaga äri ning majanduslikku rikastumist või hõlptulu sealt kindlasti ei tule,” lisas ta.

“Raiejäätmete müügist maaomanikule laekuv tulu on minimaalne, pigem on asjal esteetiline väärtus,” selgitab Paesalu.