Tõuaretus on tõstnud Eesti põllumajanduse konkurentsivõimet

Põllumajandusloomade aretuse peamine eesmärk on saavutada aretuses võimalikult produktiivsed ja majanduslikult tasuvad tõud. Oluline on tõsta loomade toodangut, parandada nende tervist ja vastupanuvõimet haigustele.

Peale üldiste aretuseesmärkide on igal aretataval loomaliigil omad aretuse eesmärgid, kuhu tahetakse aretustööga jõuda. Kui piimaveiste aretuses on tähtsal kohal piimatoodang, siis lihaveistel kehamassi ööpäevane massi-iive. Ka lammaste aretuse puhul on määrav, millist toodangut soovitakse saada – liha, villa või mõlemat. Vastavalt sellele tehakse valikud, millist tõugu aretustöös kasutada ja milliseid jõudlusnäitajaid parandada.

Eestis on ka selliseid tõuge, kelle populatsiooni säilimine on ohus.  Eestis on ohustatud tõugudeks eesti maatõugu veis, eesti hobune, tori hobune, eesti raskeveohobune ning eesti vutt, kelle säilimine on kultuuripärandi ja geneetilise mitmekesisuse seisukohast oluline. Hetkel toetatakse eesti maatõugu veise, eesti hobuse, tori hobuse ja eesti raskeveohobuse säilitamist ohustatud tõugu loomapidamise toetusega. Plaanis on hakata toetama ka eesti vutti, kuna see on ainus Eestis aretatud linnutõug.

Toodang on kasvanud ligi poole võrra

Piimakarjakasvatuses kasutatakse enamasti puhasaretust, mille tulemusena on piimatoodang ja teised jõudlusnäitajad paranenud. Suurt tähelepanu piimatoodangu kõrval pööratakse ka elueatoodangule.

Piimaveiste jõudluskontrollis oli 01. jaanuari seisuga 764 karja ja 92 134 lehma, mis moodustab 94,9 % Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2013. aasta keskmine piimatoodang 8416 kg. Võrreldes 2012. aastaga on piimatoodang suurenenud 357 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 8611 kg ja eesti punasel tõul 7820 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4697 kg.

Riik toetab tõuaretust

Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01. jaanuari seisuga 373 karja 27299  veisega. Eelmise aasta algusega võrreldes on jõudluskontrollis olevate lihaveiste arv suurenenud 3792 veise võrra. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (6931), seejärel limusiini (6289) ja herefordi (4924) tõugu lihaveiseid. Arvuliselt on suurenenud kõige enam aberdiin-anguse tõugu veiste arv 1170 võrra.

Lihaveiste puhul parandatakse aretusega peamiselt sigivus- ja emaomadusi (viljakus, emasloomade poegimiskindlus, piimatoodang), noorveiste juurdekasvu ja söödakasutusvõimet ning nuuma- ja lihaomadusi.

Sigade jõudluskontrollis oli 01. jaanuari seisuga 32 seafarmi ja 14 758 siga. Lisaks farmidele on jõudluskontrollis Eesti Tõusigade Aretusühistu seemendusjaam 53 kuldiga. (allikas: JKK)

Sigade aretusväärtuste esmakordne geneetiline hindamine toimus 1999. aastal. Eesti maatõugu ja eesti suurt valget tõugu sigade ning nendevaheliste ristandite jõudluse hindamisel on hinnatavateks tunnusteks seljapeki paksus, lihassilma läbimõõt, ööpäevane massi-iive ning viljakuse aretusväärtuse hindamisel elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas. (allikas: ETLL)

Väga oluline on aretustöös järjepidevus, mistõttu on tegevuse lahutamatuks osaks jõudlusandmete kogumine ja aretuseks sobivate loomade tõuraamatutesse või aretusregistritesse kandmine (esimene tõuraamat võeti Eestis kasutusele juba 1885. aastal). Kuna need tegevused nõuavad kulutusi, makstakse Eestis tegutsevatele aretusorganisatsioonidele aretustoetust, et parema geneetilise väärtusega loomad jõuaks Eesti põllumajandussektorisse. Eestis tegutsevad aretusühingud seisavad hea selle eest, et loomakasvatajad saaksid kasutada parimate tõuloomade paljundusmaterjali ja see läbi parandada oma karja jõudlusnäitajaid, et suurendada majanduslikku efektiivsust.

 

Autor: Moonika Kaeramaa