Sõrmus: Põllumehed küsivad kokkulepitud raha

Kui riigikogu valitsuse otsust ei muuda, siis põllumehed järgmisel aastal riigieelarvest loodetud lisatoetust ei saa, kuigi Eestil on õigus tootjaid toetada 23 miljoni euro ulatuses. Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul pole mõistlik loota, et riik hakkab Venemaa turu ärakukkumist rahaliselt kompenseerima. Hiljuti kritiseeris ka Läti piimatööstur Neeme Jõgi põllumajandustoetusi ja tõstatas küsimuse põllumajanduse priviligeeritusest.

Põllumajandustoetuste kriitikud jätavad mulje, et põllumehed manguvad toetuste näol teiste ühiskonnagruppide arvelt mingeid lisaprivileege. Kõlavad arvamusavaldused, et põllumajandus on äri nagu iga teine ja selle toetamine pole vajalik.

Tegelikult küsime riigieelarvest raha, mis on Euroopa Liidu tasandil meie enda riigijuhtide nõusolekul kokku lepitud. Põllumeeste esinemist meedias jälgides saab igaüks aru, et toetuste küsimine pole nende jaoks mingi meelistegevus. Põllumehed on ettevõtjad, kes peavad majandama kasumlikult, ja loodavad, et valitsuse rakendatav majanduspoliitika oleks ratsionaalne ning tagaks stabiilseks arenguks vajalikud tingimused.

Ühised mängureeglid. Eesti liitus ELiga, võttis üle ühenduse õigusaktid ja nõustus mängima ühiste mängureeglite järgi. NATOga liitudes olime samuti valmis arvestama allianssi kuulumise tingimustega. Poliitikud kordavad järjepidevalt uhkusega, et Eesti on üks vähestest NATO liikmetest, kes suunab kaitsekulutusteks nõutud 2% SKTst.

Euroopa Liitu kuulumine tähendab, et oleme üks osa ühisturust ja põllumajandusvaldkonda reguleerib ELi ühine põllumajanduspoliitika. Möödunud aastal lepiti selle poliitika reformi käigus kokku põllumajanduse otsetoetuste tase erinevates liikmesriikides, samuti lepiti kokku, et Eestil ja teistel uutel liikmesriikidel on võimalus riigieelarvest põllumajandust kuni 2020. aastani täiendavalt toetada, et kompenseerida meie põllumeeste väiksemaid ELi otsetoetuse tasemeid võrreldes vanade liikmesriikide tootjatega ning ära hoida toetuse ootamatu ja märkimisväärne vähenemine.

Eesti, Läti ja Leedu põllumajanduse otsetoetused jäävad ka uuel perioodil ühenduse kõige madalamateks ja jõuavad alles 2020. aastaks umbes 75% tasemele ELi keskmisest. See, et valitsus on teist aastat järjest otsustanud jätta täiendavad toetused maksmata, tähendab Eesti põllumajandustootjatele ettevõtte tasandil kuni 40% otsetoetuste vähenemist.

Odavaim pakett. NATO kaitsekulutuste soovitusliku 2% nõudest kinnipidamist ei vaidlusta keegi (põllumehed ka mitte), kuid ELi ühise põllumajanduspoliitika rakendamisel nopib valitsus välja minimaalse võimaliku ja rakendab Eesti jaoks n-ö kõige odavamat paketti. Eesti lisatoetusi maksta ei taha, kuigi Läti neid maksab. Maaelu arengukava rahastamisse panustame minimaalsed 15%, kuigi Soome panustab enda omasse umbes 70% jne. Parem oleks siis juba ELi tasemel lõpuni võidelda selle nimel, et kõikide riikide tootjatele kehtiksid võrdsed konkurentsitingimused. Kui me tõesti näeme, et Eesti oma riigieelarvest lisatoetusi maksta ei jõua, siis miks me lubame neid teistel riikidel maksta?

Kui põllumajanduse toetamine tundub maailmavaateliselt või mingitel muudel põhjustel taunimisväärne, siis tuleks õigel tasemel (st ELi tasemel) anda endast kõik, et tagada meie tootjatele võrdsed konkurentsitingimused. Praegu saame vaid tõdeda, et meie oma valitsus annab lisatoetusest loobudes märkimisväärse panuse selleks, et meie tootjad peavad majandama moonutatud turutingimustes.

Kas põllumajandust peaks toetama? Vahel öeldakse, et põllumajandus saaks hakkama ilma toetusteta, kui põllumajanduse toetamine lõppeks kogu maailmas. See olekski võib-olla nii, aga siis pole tarbijatel ja ühiskonnal mõtet unistada mahepõllumajandusest, hooldatud rannakarjamaadest ja kultuurmaastikest kehva mullastikuga äärealadel, põllumajanduse looduskaitselistest aspektidest rääkimata. Ilmselgelt poleks toetustevabas maailmas euroopalik põllumajandusmudel kestlik ja nt peretalud ei suudaks majandada kasumlikult. Siis räägiksime puhtalt mastaabiefektil põhinevast tootmisest. Samas teame, milliste raskustega on juba täna seotud kogukonna heakskiidu saamine uue lauda ehitamiseks, isegi kui seda kavandatakse tegevuse lõpetanud vanade farmihoonete asemele.

Julgeoleku puhul räägime Eesti geopoliitilisest asukohast, meie põllumajandus selles osas ju kuidagi ei erine. Eesti siseturg on väike ja me asume suhteliselt kaugel peamistest turgudest (eriti Vene turu sulgumise järel), samuti ei ulatu Läänemere kallastele mustmullavöönd ja vegetatsiooniperiood pole meie kandis just liiga pikk. Need on aspektid, millega tuleks samuti põllumajanduse toetamise või mittetoetamise puhul arvestada.

Ebavõrdsed toetused pole ainus meie põllumajandustootjate sissetulekuid kujundav faktor, enamus sissetulekust tuleb ju siiski turult. Põllumajandustoetuste vastu sõdiv Läti piimatööstur ei kirjutanud oma arvamusloos, et Läti põllumeestele piima eest makstav hind on üks ELi madalamaid, ületades vaid Rumeenia ja Leedu hinnataset. Alates 2011. aastast on Läti põllumehed piima kokkuostul saanud pea alati ligikaudu 15% vähem ELi keskmisest, 2009. aasta kriisi ajal aga koguni 30% keskmisest vähem.

Eesti põllumeestel on sellega võrreldes tõepoolest vaata et kuldne põli. Eesti on ELi piimahinna pingereas auväärsel viiendal kohal – tõsi, tagantpoolt. Siiski on viimastel aastatel piima kokkuostuhind Eestis tõusnud ja see on olnud ELi keskmisest 5-10% madalam (2009. a 20% madalam). Nagu eelmine kriis näitas, siis teeb ka praegune kriis sellesse kindlasti korrektiivi. Põllumehed on paraku need, kes peavad lõpuks kriisist tekkivad kahjud kandma. Siit ka meie nõudmine täiendavate toetuste järele, kuigi nagu eelpool kirjeldatud, pole tegemist tegelikult kriisiabiga.

Maainimesed ei ela maal vaid sellepärast, et nad on maainimesed. Maal elamiseks peavad olema tagatud töökohad ja kaasaegseid elamistingimusi võimaldav sissetulek. Põllumajandusettevõtetel on kandev osa maapiirkondade majanduses, töökohtade kindlustamises ja maksutulu laekumises.