Talupere teenib raha kanade rentimisega linnarahvale

Kana ei ole üksnes paarkümmend muna kuus, vaid ka alternatiivne teenimisviis.

2012. aastal vahetasid Mart ja Viire Martma kärarikka pealinna külaelu vastu. Nende maja kõrval põllul kõnnib ringi pool tuhat kana, kellel hoiavad teraselt silma peal metsas elutsevad kiskjad ja taevas lendavad röövlinnud.

“Ma kolisin maale, et nautida rahu ja vaikust. Rahu ma leidsin, aga vaikust...” naeris Mart Martma, kelle ümber siblib sadu kaagutavaid kanu. Veidi mõelnud, lisas ta: “Ja mis rahust rääkida... olen nagu orav rattas. Töötada tuleb ju 364 päeva aastas.”

Teisipäeviti sõidavad Mart ja Viire Tallinnasse ja viivad klientidele mune. Kuid munade müügi kõrval on neil teinegi ärisuund: Sillaotsa talu annab juba aastaid kanu rendile. Igal aastal kolib suveks teise koju ligi sada lindu.

“Ükskord panin kanade rendileandmise reklaami üles Facebooki, kuid ma pidin selle kiiresti maha võtma – see osutus nii populaarseks, et mul lihtsalt ei olnud nii palju linde,” rääkis Viire.

Suleliste rendilevõtjad aktiveeruvad tavaliselt aprillis, kui hakatakse suvilates käima. “See on emotsioonide müümine. Selle asemel, et osta kuuks ajaks kana ja tal hooaja lõpus pea maha lüüa, võib kana rentida,” ütles Mart. Viire lisas, et peamiselt rendivad kanu need, kellel on kas lapsed või lapselapsed.

Koju tagasi tulevad kanad kuni oktoobrini välja, kui hobiaednike hooaeg on lõppenud. “Mõnikord antakse kanad tagasi pisarsilmil,” rääkis talu perenaine. “Ja tahetakse, et järgmisel aastal antakse neile rendile seesama kana,” naeris abikaasa.

Paraku ei ole harvad needki juhtumid, kui kanad ei jõuagi tagasi koju: kellegi pani nahka kiskja, keegi otsustati üldse endale jätta. Omanikke see siiski ei kurvasta, sest esiteks jätab klient hooajal ühe kana eest lisaks kümnele eurole ka viis eurot tagatisraha. Ja teiseks müüb Sillaotsa talu neid niigi kümme eurot tükk, nii et rendikana, kes koju tagasi ei jõua, annab veel viis eurot lisatulu.

Ärisaladust, kui palju nad kanade eest ise maksavad, Martmad ei reetnud, kuid ütlesid, et ostavad noori, sageli veel mittemunevaid kanu hulgi, mis tähendab, et nende hind on kindlasti alla kümne euro.

Maakohas on võimalik rentida muudki kui kanu. Martma pere ise rentis lambaid, et kanaaediku ümbruses ei kasvaks rohi liiga kõrgeks, sest seal armastavad end peita kiskjad.

Mart plaanib suurendada ka mesitarude arvu, mida – nagu selgus – on võimalik samuti rentida. Näiteks talunikud, kes kasvatavad maasikaid, võtavad maasika õitsemisajal rõõmuga paar-kolm taru rendile.

Martma pere põhiline tegevusala on esialgu siiski munade müük. Sellepärast ei ole nende karjas peaaegu ühtegi kukke: kasu on neist vähe ja rentnike seas nad ka populaarsed ei ole.

Muide, see on ka üks põhjustest, miks Sillaotsa talus tegeldakse üksnes munade müügiga, kuid mitte kanakasvatusega. Mardi ja Viire sõnul tuleb kanade kasvatamisel tahes-tahtmata leppida sellega, et umbes pool koorunud tibudest on kuked. Samamoodi ei tohi unustada ka selekteerimist, sest vastasel juhul võib saada terve kanakarja, kes suhtub oma peamisse ülesandesse kui harrastusse: tahan – munen, ei taha – ei mune. Martma pere nimetab selliseid hobikanadeks.

“Kas see on kukk?!” hüüatas äkki Viire, avastades kanakarjas noore kuke. “Elu on tal hea, aga raske,” kommenteeris peremees.

Selleks, et õigesti majandada, tegi Viire Järvamaa Kutsehariduskeskuses läbi kvalifikatsioonitõstmise kursused. Mart omakorda käis mesinduskursustel. “Teadmisi on ikkagi vaja, et mõista, miks ja kuidas,” ütles ta.

Tänu pererahva haridusele ja kogemustele ei ole Sillaotsa talus peaaegu ühtki hobikana – viiesajast kanast vähemalt pooled munevad iga päev, ülejäänud on veel noored.

Kümme muna maksab vastavalt suurusele 1,5 kuni 2 eurot – eeldusel, et ostja tuleb neile tallu ise järele. Seega toovad kanad küll ka mõningast tulu, kuid Martmad ei kiirusta seda veel põhisissetulekuks nimetama, kuigi usuvad, et ühel ilusal päeval see seda siiski on. “Muidugi lootus on, sest muidu me sellega ju ei tegeleks,” ütles Mart.

Seejuures on ta avastanud, et klassikaline laienemine – ostad rohkem kanu, müüd rohkem mune – ei avalda kasumile märkimisväärset mõju. “Sa võid karja poole võrra kasvatada, aga kuidas sa kasvatad turgu poole suuremaks?” ütles Mart, tähendades, et selles valdkonnas võib laieneda samm-sammult, kasvatades vähehaaval klientuuri.

Esialgu käisid Sillaotsa talu kliendid kaubal ise järel, hiljem tekkis ostjate ring Tallinnas, praegu aga müüakse mune ka pealinna poodides. “Isiklikud kontaktid ja usaldus – see on see, mida inimesed hindavad,” on Mart veendunud.

Ta meenutab, et kui veel oli olemas Säästumarketi poekett, olid selles nii madalad hinnad, et munevate kanade kasvatamine ei tasunud end üldse ära. “Kuid ühel hetkel ma mõistsin, et meil ei ole mõtet Säästumarketiga konkureerida, sest me oleme orienteeritud hoopis teistsugustele klientidele: mitte neile, kes otsivad kõige madalamat hinda, vaid neile, kes hindavad toidu kvaliteeti,” võttis perepea asja kokku.

Siit ka järeldus, et kuldsed ei ole mitte munad, vaid kliendid. Ja see on Sillaotsa talu pereettevõte oluline printsiip.