Murakas: Piimaturg vajab arenguhüpet

Eesti piimatootmine on tänaseks jõudnud väga kõrgele tasemele. Tunneme siirast rõõmu, et meie lüpsilehmade produktiivsus on jõudnud Euroopa Liidu viie parima hulka. Liialduseta võime öelda, et meie kaasaegsed piimatootmisfarmid on Eesti põllumajanduse kroonijuveelid. Siiski ei saa piimatootmissektoriga tervikuna rahule jääda – Eesti piimandus vajab suurt arenguhüpet. Tõsine ja kiire samm on vaja teha piimatöötlemise viimiseks uuele kvalitatiivsele tasemele, et tõsta Eesti piimandussektori konkurentsivõimet tervikuna ja et lõppeks väärindamata toorpiima väljavedu.

Eesti vajab uut ja efektiivset piimatööstust. Tõsi, Eesti piimandussektorit viimastel kuudel tabanud kriis muudab keerulisemaks selleks vajaliku investeeringu finantseerimise ja omafinantseeringu leidmise, kuid uue tööstuse ehitamise teema aktuaalsus püsib igal juhul.

Töötlemisvõimekuse ja -efektiivsuse tõstmise peale on tõsiselt mõeldud ka uut maaelu arengukava koostades. Tuleb tõdeda, et seniste põhimõtete jätkamine investeeringutoetuste maksmisel ja investeeringutoetuse killustamine paljude väikeste projektide vahel uut kvalitatiivset hüpet ei anna. Meil on vaja nüüdisaegset ja praegustest tööstustest palju efektiivsemat tehast, mis hoiaks Eesti piimasektori kõrgel konkurentsitasemel võrreldes nii meie naabrite kui teiste Euroopa Liidu tootjatega. See tööstus peab olema konkurentsivõimeline nii kuluefektiivsuse kui ka tootmismahu poolest. Väga oluline on ka sektori jätkuv ja arenev koostöö teadusasutustega innovaatiliste toodete juurutamisel.

Sarnaselt infotehnoloogia kiire arenguga viimastel aastakümnetel on uuele tasemele jõudnud ka piimatöötlemisel kasutatavad tehnoloogiad. Uue nüüdisaegse tööstuse ehitamine tähendaks ühekorraga nii uute keskkonna-, soojatootmis-, energia- kui ka piimatöötlemistehnoloogiate kasutuselevõttu. Piimatööstuse eesmärk on küll toota näiteks juustu või mõnda teist piimatoodet, kuid selleks on vaja vett, auruenergiat, külma- ja soojaenergiat, heitvee puhastamist – piimatööstus on väga paljusid erinevaid tehnoloogiaid ja tehnikaid siduv majandusharu. Kasu pole sellest, kui paneme üles ühe uue piimatöötlemismasina ja kõik ülejäänu jääb samaks. Töötlemise kasumlikkuse tõstmiseks on piltlikult öeldes oluline kokku hoida iga veetilka. Kui pigistada igast valdkonnast viimane välja, siis sellega efektiivsus ka saavutatakse.

Usun, et juhul, kui Vene turg jääb meile suletuks ka pikkadeks aastateks, tuleb Eesti piimandus ikkagi kriisist välja ja leiab uued kaubanduspartnerid. Eesti piimakogus on maailma mõistes köömes ja siin on vaja andekust, et leida üles turud, mis vastaksid meie kogustele ja oleksid poliitiliselt stabiilsed. Seni, kuni Eesti piimatooteid müüdi peamiselt Venemaale, poleks neid mujale nagunii jagunud, kuid uue tööstuse valmimise ajaks on Eesti toodetele uued püsikliendid kindlasti olemas.

Sõltumata sellest, kas toodangul on olemas stabiilne turg või mitte, jäävad piimahinnad turumajanduses kõikuma ka edaspidi. Piimandus on aga valdkond, kus lühiajalised kriisid võivad tekitada väga suurt kahju. Eesti piimandust tuleks senisest märksa läbimõeldumalt lühiajaliste kriiside eest kaitsta. Peame tõsiselt mõtlema, millised oleksid need kriisiprogrammid, mis aitaksid piimandussektori lühiajalisest kriisist läbi vedada nii, et tootmismaht ei kahaneks ja headel aegadel saaksime jälle tõusta. Näiteks USA-s on kriiside üleelamiseks olemas kindlustuselaadne meede – piimamarginaali kaitsmise programm (Dairy Margin Protection Program) . Oleks rumalus, kui laseksime mõnel lühikesel kriisil kriipsu peale tõmmata 10–20 aasta jooksul tehtud pikaajalistele investeeringutele uutesse farmidesse. Liiatigi, kui oleme tootmise kaasajastamisel kasutanud nii Euroopa Liidu kui ka Eesti maksumaksja raha. Tootmistaseme taastamine on piimatootmises teatavasti keeruline ja aeganõudev.

Kindlasti on lähiaja väljakutseks põllumajandus(kesk)organisatsioonide tulemuslikum töö liikmete seisukohast vaadatuna. Põllumeeste esindajad võitlevad iga päev võrdsete tingimuste kehtestamise eest Euroopa Liidu kõigis liikmesriikides, kuid paraku on tulemus pöördvõrdeline. Nii ebavõrdset toetuste olukorda, milleni oleme jõudnud tänavu, ei ole kunagi varem  olnud ja kui samamoodi jätkame, siis saab asi minna ainult hullemaks. Kiire linnastumise ja kontsentreerumise tingimustes väheneb järjest põllumeeste ja maaelanike arv ja nende huvide eest seismine muutub üha keerulisemaks. Peaksime üle saama lõpmatust vastandumisest, püstitama ühised eesmärgid ja olema efektiivsed nende saavutamisel – ühistöö ja ühistuline töö on siin võtmesõnad.

 

Artikkel ilmus Eesti Põllumajandus-Kaubaduskoja Piimafoorumi raames.

 

 

 

Autor: Jaanus Murakas