Annus: Põllumajandusaasta 2015 on üsna pilvine, kuid pilve taga on ikkagi päike

See näitab, et sektoris on seitsmeteistkümne aastaga tehtud märkimisväärseid investeeringuid ja põllumajandusest on saanud tõsiselt võetav ja jõudsalt arenev äri. Juba täna on sektori aastane toodangu väärtus rahas koos otsetoetustega sama suur kui Eesti kaupade eksport ühes kuus, ca 1 miljard eurot. 2015. aastal laenamine tõenäoliselt väheneb, teravilja, sealiha ja piima kokkuostuhinnad on madalad ning põllumeeste maksevõime ei luba uusi kohustusi võtta. Ka pangad ja liisingufirmad on muutunud seetõttu konservatiivsemaks ja kõik krediiditaotlused positiivset vastust ei saa. Maksevõime vähenemine tekitab kehvema rahavoogude planeerimisoskusega põllumeestel võlgnevusi, mis finantseerijatele tähendab krediidiriski suurenemist ja intressimarginaalide tõusu. Hea uudis on, et lähiajal EURIBORI tõusu ei prognoosita. Põllumeestel  on aeg tegeleda rahavoogude planeerimisega, kulude kärpimisega ja kirjutada lauasahtlisse lubadus, et kui hinnad taas tõusevad, siis tuleb osa kasumist halbadeks aegadeks reservi koguda.

 Miks on hinnad langenud?

Teravilja madalate hindade taga on väga head saagid maailmas, mis on kokkuostuhinnad viinud 2010. aasta sügise tasemele. Piimaliitri hind langes 25 sendi tasemele – selle tingisid Euroopa toorpiima koguse kiire kasv (juuli seisuga +5,4%) ning oodatust väiksem Hiina import. Lisaks sellele kehtestas Venemaa augustis Euroopa Liidu toiduainetele embargo. Kokku tähendab see märkimisväärset ületootmist, mille „ära söömiseks“ kulub päris palju aega ja piima hinna taastumine saab olema pikaajaline. Sealiha hinnad olid juba suvel tõusmas, aga ka siin on suur mõju Venemaa otsusel. Lisaks on meie toodangul „seakatku vari“, mis teeb kauplemise raskemaks. Kokkuvõtvalt on hetkel hindade langemise ühisnimetajaks ületootmine Euroopas ja kiireks hindade paranemiseks põhjust pole. Tavapäraselt on põllumajanduse tooraine hinnad liikunud samas suunas nafta hinnaga, mis hetkel on langemas ja seega oleks põhjust prognoosida hoopis kerget langustrendi. Swedbanki analüütikute prognoosi kohaselt oodatakse hindade kasvu toetavate tegurite paranemist 2015. aasta teises pooles.

 

 

 

 

 

 

Laenata tuleb mõistlikult

Kindlasti pole tänane sektori olukord sama hull kui 2009. aastal, kui majandust räsis lisaks ka finantskriis. Samuti prognoositakse praegu toiduainete tarbijaskonna kasvu ja räägitakse isegi toiduainete puudujäägist maailmas. Vaadates Euroopa toiduainete tarbijahinnaindekseid, näeme stabiilset tõusu, ehk sellest saab järeldada, et lõpptarbija käitumine hindade langustrendi ei põhjusta. Nii on lootus, et kui kogused turgudel normaliseeruvad, saavad hinnad taas tõusta. Seega soovitan hindade langemisele adekvaatselt reageerida ja raske perioodi üleelamiseks koostada finantsplaan. Plaani olemasolul saab puudujäägi katmiseks küsida pankadest lahendusi, milleks on maksepuhkus, faktooring või ka täiendav käibekapitali laen.

Lisaks rahavoogude plaanile tuleb läbi mõelda allolevad küsimused:

•  Kui kokkuostu hinnad jäävad pikemaks perioodiks madalaks, kui suureks kujuneb  puudujääk ja millistest allikatest (kulude kokkuhoid, omaniku vahendid, krediidid) see kaetakse?

•   Kui palju ja milliseid kulusid on võimalik vähendada?

•   Kas investeeringud loovad lisatulu, on möödapääsmatud, või võib need edasi lükata?

•   Kas kreeditoridega on maksetingimused kokku lepitud ja maksetähtaegade ületamine ei põhjusta pankrotimenetluse algatamist?

•   Kas minu toodangu ostjate finantsolukord on tugev või tuleb maksete laekumist  kindlustada (faktooring, pangagarantii, tagatise seadmine)?

Eesti põllumajandusel on perspektiivi

Tänu heale tehnikale ja põllumeeste tarkusele on vähenenud saagi sõltuvus ilmast. Ära on kadunud igasügisesed jutud, et vihma sajab ja saaki jälle kätte ei saanud. Muidugi ei taha ma väita, et ilm pole enam oluline, kindlasti on ilm üks olulisem tegur põllumajanduses, aga ilmast tingitud probleemid suudetakse lahendada nii, et väga hea saagi asemel saadakse hea saak.

Millisena näen põllumajanduse perspektiivi Eestis?

Olen palju kuulnud arvamusi, et me ei suuda oma kliima ja mullastikuga võistelda meist lõuna poole jäävate suuremate teraviljakasvatajatega. Samal ajal on 2014. aasta näidanud, et oleme kehva hinna suutnud kompenseerida suure saagikusega  -  müügikäibed ettevõtetes jäävad eelmise aasta tasemele. Piimatootmise kohta on jälle väide, et kasulikum on vili ja vesi otse maha müüa, mitte seda läbi lehma piimaks muuta. Samas on toorpiima võimalik vääristada ja sellest saadud tooteid oluliselt kallimalt müüa kui vett. Just lisaväärtuse loomine on küsimus, mis vajab lähiaastatel suurt tähelepanu. Siit lähtuvalt olen arvamusel, et põllumaa on üks Eesti riigi loodusvara, mida saab ja tuleb efektiivselt kasutada ning luua sellest lisaväärtust, et maaelu saaks areneda. Kehvemast asukohast tingitud kulud tuleb tasandada mahtudega, seega puhtalt ühe tegevusalaga suudavad konkurentsis  püsida suuremad tootjad. Alla 100 hektarit või 100 lehma omavad põllumehed peavad mõistliku rahavoo tagamiseks tegelema ka muude tegevustega. Näiteks kasvatama selliseid põllukultuure, mille tulukus hektari kohta on suurem.  Kindlasti olen ma kokkuvõttes põllumajanduse arengu suhtes optimistlik ning soovin põllumeestele edu ja kindlameelsust, et karmis konkurentsis vastu pidada.

Autor: Meelis Annus