Laht: Sealihatootjad visklevad juba kolm aastat

„Võib tõesti väita, et 2013. aasta oli enamusele põllumajandussektori ettevõtetele positiivne – nii piima- kui ka teraviljatootjatele ning aiandusele,” tõdes Virumaa tuntuim seakasvataja, Markilo OÜ omanik ja Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu liige Urmas Laht, kuid lisas kahetsusega, et jätkuvalt oli löögi all sealiha tootmise sektor.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

„Kasumiga lõpetasid küll need seakasvatajad, kes omasid põllumaad ehk tootsid ise teravilja. Kui nende majandustulemustest võtta maha riigipoolsed toetused põllumaale, siis on ka nende tulemid miinustes,” täpsustas ta. Põllumajandussektori kasvule aitas oluliselt kaasa ka hea ilm teraviljakasvatuseks ning saagi koristuseks ja piima kõrge kokkuostuhind. Kindlasti ka efektiivsuse tõus.

2014. aasta tulemid jäävad tema sõnul kindlasti tagasihoidlikumaks. Suuremaks tagasilöögiks on konflikt Ukraina, Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, mille tõttu on realiseerimishinnad tugevas languses. Eriti valus on see Eesti toidutootjatele, kellel olid välisturgudeks nii Venemaa kui ka Euroopa.

Oma mõju annavad Lahe sõnul kahtlemata ka erinevad fondid, kes spekuleerivad börsidel toidutoormega. Näiteks teravilja ja valguliste toorainete hinnad liiguvad ühes päevas kuni 8%. „Kuna Eestis toodetud mahud on suhteliselt väikesed, siis me ei suuda oma kaubaga minna börsile, teravili välja arvatud, ja kaupleme otse ostjaga,” lisas ta.

Aasta põllumehe konverentsil jäi põllumajandusministri Ivari Padari sõnavõtus kõlama, et põllumehed peaks oma kaubale andma rohkem lisandväärtust. „Täna suudame Eesti teraviljale lisandväärtust anda eelkõige läbi liha ja piimasektori. 2014. aasta esialgse info kohaselt veetakse Eestist välja kuni pool toodetud teraviljast. Aga just selle teraviljaga suudaksime  kindlasti rohkem toota linnuliha, mille omavarustuse tase on Eestis ligi 50%. Sealihaga suudetakse siseriiklik tarbimine peaaegu rahuldada,” märkis Lahe.

Teravilja otsemüük on tema sõnul sama, mis toidutoorme (elussead, toorpiim) müük välisturgudele. „Kindlasti oleks vaja toidutoorme tootjatel ja põllumajandusministeeriumil korraldada ühine arutelu, kuhu poole peaks liikuma Eesti toidutootmine aastatel 2016-2026,” lisas Lahe.

„Kindlasti on kõige keerulisemas olukorras täna sealihasektor, mis on tootnud miinust juba mitu aastat. Keerulised ajad on aga ees ootamas ka teravilja-, piima- ja köögiviljakasvatust. Eesti riigis kehtib aga täna põllumajandussektoris vanasõna, et uppuja päästmine on uppuja enda asi,” möönis Lahe.