Targalt läbimõeldud piimalepingud tagavad tootjale kindlustunde

Rakvere Piimaühistu tegevjuhi Priit Putko sõnul käivad neil hetkel aktiivsed läbirääkimised piimalepingute sõlmimisel. Piima kvaliteedinäitajate üle kaubelda ei saa, see on erinevate õigusaktidega paigas - kauplemisruumi tekib hinna, maksetähtaja ja kohustuste osas.

Rakvere Piimaühistus on süsteem paigas – piimalepingud erinevate piimatööstuste ja –kokkuostjatega on sõlmitud läbi katusorganisatsiooni TÜ EPIKO, kus on kogemustega jurist lepingupõhjad koostanud.”Meie puhul on asi natuke keerulisem kui lihtsalt tootja-tööstuse vaheline leping. Rakvere Piimaühistu sõlmib toorpiima ostu-müügilepingu nii EPIKOga ning ka oma liikmete ehk omanikega. EPIKO juhtkond sõlmib aga omakorda toorpiima ostu-müügilepingud tööstustega. Lepingud on meil koostatud sarnased nii ühistu liikmetega, kui EPIKOga, seda selleks, et tekiks ühtne arusaam asjast ja sarnane süsteem – sarnased nõudmised tootele ja tingimustele,” selgitas Putko. ”Ühistu mõte on müüa ju suuri koguseid parima hinnaga ja väga oluliseks lepingulistes läbirääkimistes peame võimalikult kiiret piimaraha laekumist oma tootjatele. Eesmärgiks on saada osa piimaraha juba tarnekuul kätte, sest elu on näidanud, et mida pikemaks venib maksetähtaeg, seda suuremad on riskid tootjale.”

Lepingut hakatakse üldiselt vaatama alles siis, kui tekivad probleemidÜldiselt on piimaturg aastatega ära jaotatud. Oma hea või kehva õppetunni on saanud vast iga tootja, kas on siis koostöö tööstustega sujunud või mitte.

”Tõsi ta on, et üldjuhul asjad sujuvad. Piimatootjad tunnevad tööstureid ja vastupidi. Lepingut läheb üldjuhul vaja vaid siis, kui on mingisugused probleemid tekkinud. Näiteks selle aasta augusti teemad, kus vene embargo tõttu oli oht, et piim jääb kätte ja sellega pole muud teha, kui maha kallata. Siis oli kindlasti heast lepingust, aga veelgi rohkem headest suhetest tootja ja töösturi vahel abi,” lisas Putko.

Turusituatsioon paneb asjad paika aga alati tuleb olla valmis kompromissiks

Eesti piimatootjate katusühistu TÜ EPIKO juhi Üllas Hundi sõnul on neil aastatega välja kujunenud piimalepingute sõlmimisel kindel standard aga vastavalt turutingimustele kohendatakse detaile, sest näiteks hinna paneb paika turu nõudmise ja pakkumise tegelik seis.„Ükski Eesti tööstus eraldi ei oma olulist turujõudu konkurentsiseaduse mõttes. Baltikumis on kujunenud sisuliselt üks turg, kus toorpiima hind kujuneb üldjuhul selles keskkonnas nõudmise-pakkumise olukorrast,“ selgitas Hunt. „Kriisis, nagu see hetkel on, oleme kutsunud tarneahela tugevamaid pooli - töötlejat ja kaubandust - konstruktiivsele koostööle, andes signaali ka tarbijaile, mitte “hinnas alla andma”. Selleks üleskutseks on alates 13.10.2014 müügil olev EESTI PIIM (2,5%, kilepakendis), mis ei ole müügil odava hinnatasemega ja mis võimaldaks töötleja poolt piimatootjaile maksta nende jätkusuutlikkust tagavat toorpiima kokkuostuhinda, mis võiks keskmise leti-hinnataseme juures täna olla  28-30 €/kg.“

Lepinguriskid maandab faktooring

Müügilepingud sisaldavad tavaliselt sätet, mille kohaselt pooled võivad koostöö vabatahtlikult lõpetada ilma neile kohalduvate sanktsioonideta. „Lepingud peavad olema korrektsed ning neist tuleb kinni pidada. Kuid keerulistes, ekstreemsetes, turutingimustes ei pruugi leping olla instrument, mis tagaks piimatootjale tarnekindluse ning hea hinna,“ ütles Hunt. „Raskes turu olukorras tuleks pooltel olla vastastikku väga paindlik ja olukorras, kus näiteks tööstus jääb tootjale võlgu, soovitan kasutada faktooringut. Kui turu seisud muutuvad ekstreemseks, ükskõik kummas suunas, tuleb otsida võimalusi jooksvateks, ajutisteks kokkulepeteks.“

Ostja kujundab lepingupõhja

Valio Eesti ASi tegevjuhi Maido Solovjovi sõnul on piimalepingute tingimused välja kujunenud aastatega ning punktid, mida lepingus reguleeritakse on väga standardsed. Seega üldjuhul käib arutelu peamiselt hinna üle ja muud üksikasjad on aastast aastasse samad. Traditsiooniliselt on lepingu põhja kujundanud ostja ehk siis toorpiima varuv tootja.„See ei tähenda kindlasti, et piimafarmeri roll oleks läbirääkimisel kuidagi vähemtähtis – piim on kaup, millele on olnud viimased aastad alati nõudlus ja ikka on turul olnud ostjaid. Erinevalt tänasest on hind eelnevatel perioodidel väga hea olnud ja pikas perspektiivis turud kindlasti taastuvad. Tuleb leppida tõsiasjaga, et hinnad on ajas üha enam kõikuvad ning selliseid aasta baasil fikseeritud hinnakokkuleppeid esineb üha harvemini,“ ütles Solovjov.

Head suhted loevadValio Eesti AS on püüdnud maksta alati turu keskmisest pisut kõrgemat piimahinda tootjatele. „Viimase aasta sündmused näitavad, et piimaturg on sedavõrd heitlik, et ükski mudel ei toimi igal ajahetkel. Nii poliitilised riskid kui ka Baltikumi turu eripärad laiemalt on tinginud selle, et hinna määrab ikka turuolukord ja osapoolte vaheline kokkulepe,“ selgitas Solovjov. „Tootja ja farmeri suhe peab olema tasakaalus ning jätkusuutlik mõlemale osapoolele. Valiol on oma piimafarmeritega head suhted üle kümne aasta ja kindlustunne sellest suhtest on suurem väärtus kui mistahes number lepingus. Seetõttu ei ole kummagi huvides vastaspoolest üle sõita – mõlemad osapooled peavad tegema kompromisse.“

Lepinguga raske maksekäitumist mõjutada

Nii tööstusel kui tootjal on tark enne lepingu sõlmimist teha piisavalt kodutööd ja uurida lepingupartneri tausta.„Maksete tasumise osas oleme suutnud alati oma kohustused täita õigeaegselt, sest vastasel juhul kannataks meie usaldusväärsus partnerite silmis. Kuitahes hästi leping ka koostatud poleks, partneri maksekäitumist on sellega mõjutada väga keeruline. Sest suhteid ei tekita leping, need kujunevad aastatega,“ kommenteeris Solovjov. „Ainus võimalus vältida võlgujäämist on teha piisavalt eeltööd partneri valikul. Hea partner käib korralikult piimal järel, teostab korrektselt makseid ning pakub vähemalt turu keskmist hinda. Teisalt tuleks vältida partnereid, kes peibutavad turu keskmisest oluliselt kõrgema hinnaga. Ajalugu  on näidanud, et hiilgava numbri taga peituvad tulevikuriskid võivad ootamatult kalliks maksma minna.“