Sakslane asutas õnnelike kanade kodu

Nüüd siblib tema Võnnu mahetalus ringi ligi 500 õnnelikku kana, kes munevad päevas kokku 300-400 muna. „Need on meie tüdrukud!“ avas Lennart von Moller uhkusega oma kanade talvekorteri ukse. Talvel askeldavad kanad kanalas, ent niipea, kui päike käib juba piisavalt kõrge kaarega, lastakse nad välja. Kevadest sügiseni ajavadki kanad oma asju väljas ja seal saavad nad süüa ka värsket heina. Peremees-perenaine isegi niidavad oma tüdrukutele näiteks nõgeseid, mis puhastavad organismi. Rohelised taimed muudavad ka munad kollasemaks.

Mis teeb kana õnnelikuks?"Kanad on rõõmsad ja rahul ning munevad maitsvaid ja toitainerikkaid mune siis, kui nad saavad elada neile kõige loomulikumas keskkonnas ja see ei ole mõistagi puur,“ selgitas taluperemees. Ta lisas, et kanad on õnnelikud ja terved, kui neil on ruumi liikumiseks, nad saavad siblida ja ööseks õrrele magama minna ning süüa mahetoitu. Kanadele loomuliku elukeskkonna loomiseks patseerib Võnnu talus ringi ka neli kukke. Kukke pole vaja selleks, et mune saada, vaid selleks, et kanatüdrukuid valvata.

Mahetalu kanade menüüsse kuulub ainult ökoloogiliselt puhas kodumaine sööt – nisu, odra ja mineraalide (merekarbid) segu. Toidu sisse pannakse ka heinajahu ja kanepipuru. Viimane on Tammejuure talu kanepiõli pressimise järelprodukt ning muudab munad oomega-rasvapete rikkamaks. Veel on plaanis kanade sööda sisse segada maheuba ja -hernest.Kui juhtub, et kanu kimbutab mõni haigus, kasutatakse homöopaatilisi ravimeid. See kõik aitab muuta mahekanade munad puurikanade omadest maitsvamaks ja tervislikumaks – toitainetihedamaks ja toitainete poolest tasakaalustatumaks. Puurikanu toidetakse von Molleri sõnul enamasti sojaga, millest suurem osa tuleb USA-st ja võib olla geneetiliselt muundatud. Puurikanade munad muudab kollasemaks söödale lisatud E-vitamiin, mitte värske hein.Reisides maitsevad von Moller ja tema elukaaslane Evelyn Piiritalu alati hotellides omletti ja uurivad selle värvi ning teavad, et munade maitseerinevused on suured. „Inimesed kirjutavad meile ja küsivad, et millega me söödame oma kanu, sest munad on nii head,“ tunneb von Moller uhkust. Kuigi võiks arvata, et talu kodusel toidulaual on muna iga päev, siis päris nii see siiski ei ole. Vaid korra nädalas tehakse omletti ja korra pannkooke.

Plaan vahetada tõuguVon Moller räägib oma tegemistest ja plaanidest entusiastlikult ja uhkusega. Eestisse jõudis mees huvist oma baltisaksa juurte vastu ning elab ja tegutseb siin juba neljandat aastat. Ta suhtleb juba eesti keeles.

Mahetalu arendamiseks on von Molleri ja tema elukaaslasel plaanid suured. Praegu elavad talus Lomani tõugu kanad, kes on loomult üsna agressiivsed ja aretatud puuris pidamiseks. Nende asemel plaanitakse kasvatama hakata vana Prantsuse tõugu kanu, kes sobivad mahepidamiseks paremini. Pere unistab, et peagi siblib nende talus ringi 2000 kana. Inkubaator on juba olemas ning uut tõugu munad lähevad peagi haudumisele.

Lisaks kanadele elavad talus ka kolm hobust, 15 siga ja 30 lammast. Viimased jagavad talvekorterit koos kanadega, aidates kanafarmi soojendada. Ja kuna oma südames on Lennart veisefarmer, siis hobi korras plaanib ta tulevikus hakata kasvatama ka veiseid.

Kuidas Võnnu mahetalu kanad munema õppisid?

Kui Võnnu mahetalu uued elanikud kanalas end sisse seadsid, ei teadnud nad midagi moodsatest munemismajakestest. Taluperemees Lennart von Moller selgitas, et kana tahab munedes olla omaette. Ja kui ta muneb grupimunemise majakeses mati peale, mitte kanalas saepuru peale, siis jääb muna ka puhtaks. Paraku ei teadnud kanad peremehe teooriast midagi, sest nemad olid harjunud teisiti ja munesid sinna, kuhu juhtus.Nii siis tuligi kanadele ette näidata, kuidas see majakesse munemine käib. Ühekaupa võtsid taluperemees ja -perenaine oma tüdrukuid sülle ja viisid majakesse. Aega läks ja peremees-perenaine olid juba veidi mures, kuid nädalaga võtsid kanad õppust ja nüüd ei tule neil enam pähegi mujale muneda. 

Artikkel on algselt ilmunud Biomarketi Kevad 2015 kliendiajakirjas.

Autor: Agnes Männiste