Mahepiimategu roboti abil

Tõesti, laudas kasutatav robot meenutab pigem väikest raudpuuri, kus lehm seisab ja ootab, et masin lüpsmistöö ära teeks. Hinna poolest on selline laut kallis.

Lõunapiima juht Meelis Mõttus märkis, et investeering oli kokku umbes 800 000 eurot, millest 330 000 tuli PRIA toetusena. Laut avati aasta alguses, planeerimisega alustati juba mitme aasta eest. Praegu on selles ligi 100 lüpsilehma ja üks töötaja. Ülejäänud töö teevad robotid.

Tegu on Baltimaade esimese mahepiima tootva robotlaudaga. Mis eristab seda teistest robotlautadest?

“Erineb selle poolest, mis lehmale sisse söödad. Sööt peab olema põllu pealt, kus pole kasutatud mürke ja väetisi,” selgitas Mõttus. Tema robotlauda lehmad söövad heina, mitte silo. “Teine tingimus on, et ühe lehma kohta peab laudas rohkem ruutmeetreid olema, kõiki kohti ei saa täis panna,” märkis ta. “Teoorias mahuks siia ka 160 lehma,” lisas ta. “Suvel peab lehmad kindlasti karjamaale lubama, seda on keeruline teha, aga usun, et suudame seda täita.”

Miks teised tootjad robotlautu ei eelista?

“Tootmine on kallim – piima müüd ju ikka sama hinna eest ja samasse kohta. Olen käinud ja uurinud, mismoodi mujal Euroopas on. Mõtlen tuleviku peale ega usu kõige odavamasse piima,” lausus Mõttus, viidates ka, et Eestis on üldiselt tööjõukulud suured, samal ajal aga tarbimismahud küllalt väikesed, nii et suurtes kogustes tootmine ei tasu end ära.

Mõttuse jutust on aru saada, et rahaliselt pole seis kõige parem, sest finantskohustusi on kaelas palju. Lisaks ületati lubatud piimakvooti ja järgmise kolme aasta jooksul tuleb selle eest maksta 66 000 eurot. ”Ka robotlauda ehitamise otsused said tehtud siis, kui taevas polnud pilvi, vaid säras päike,” viitas ta piima praegusele madalale kokkuostuhinnale ja Venemaa sanktsioonide üldisele mõjule. Säästetakse, kust võimalik, näiteks on neil oma väike hüdroelektrijaam. Mõttus ostis lühemate vahemaade jaoks elektrijalgrattagi. “Oleme valitsuse nõu kuulda võtnud ega kuluta enam nii palju kütust.”

Mõttus nentis, et mingil määral on kirves alati pea kohal olnud – praegune on juba kolmas suur kriis. “Vahel tuleb mõni samm tagasi astuda, et edasi minna. Kunagi ühe kriisi ajal andsime isegi sõnnikulindi liisingufirmale, kuna ei jõudnud teist kasutada. Oleme varem ka lehmade arvu vähendanud. Kui ikka piima hind ei tõuse, siis saame oma tavalisest kinnisest laudast lehmi ära anda (praegu umbes 300 lüpsilehma –toim) ja vajadusel sealseid inimesi koondada,” arutles ta.

Mõttuse pikemaajalisem soov on hakata tootma kvaliteetjuustu, mida müüakse peamiselt Lääne-Euroopas. “Olen palju uurinud, selleks oleks vaja osta kaks vaskkatelt. Ruumid on meil olemas.”

Mõttus lisas, et väärt juustu jaoks on vaja ka korralikku rohumaad. “Ideaalis oleks rohtu vaja kuivatada kiirkuivatis ja toitagi lehmi ainult heinaga,” selgitas ta.

Siloga söödetud lehmade kvaliteetsest piimast võid rääkida Eestis. Kui näiteks prantslastele seda mainid, nad mõtlevad, et misasja sa küll ajad, see pole kvaliteetne,” märkis ta.

Taanis kasutab umbes 30 protsenti tööstusest heina, Eestis on see näitaja praktiliselt null. Tädi Maali ehk kasvatab üksi kodus lehma heina peal,” sõnas Mõttus.

Robotlaut ja Mõttusele kuuluv Metsavenna talu asuvad Eesti-Läti piiri lähedal. Omanik Meelis Mõttus loodab, et tulevikus saab sellest turismikeskus – talus saab korraldada näiteks firmaüritusi, pärast seda tutvuda robotlaudaga. “Meil on laudal klaasist vahesein. Lisab kindlasti atraktiivsust,” ütles Mõttus. Praegu on seda eelbroneerimisega külastanud näiteks lasteaia- ja kooligrupid. “Tahaks nii, et sinna saaks sisse 24/7. Oleks võimalik näiteks mobiiliga teha sümboolne makse viis eurot ja saada mobiilne kood, mille abil sisse pääseda,” rääkis ta.

Mõttus usub, et laudakülastuse vastu oleks huvi, lisaks on see ka hariv. Pole ju paljud tänapäeva lapsed lehma näinudki. “Lapsed on küsinud lehmi nähes, miks neil sarved on, ehk on need põdrad?” Sarved on paljudel loomadel seetõttu, et mahetootmise puhul ei tohi neid ära lõigata. “Lõpuks saime loa 15 loomal ära lõigata. Otsisime kõige suuremad pätid välja.” Loomad olid alguses uues robotlaudas stressis. “Ette tuli nii-öelda tagakiusamist, loomad ei saanud omavahel läbi,” selgitas Mõttus.

Oidermaa lehmade arv vastab lauda võimsusele

Paari aasta eest rajati robotlaut ka Pärnumaale Oidremaa karjamõisa juurde. Lehmakarja peab seal perekond Erismaa. Perenaise Marika Erismaa sõnutsi on robottehnika aus ja selle töö efektiivne. Neil on praegu üks robot, mis on firma Lely toodang ja üks levinumatest, sama on kasutusel ka Mõnistes. Erismaa tunnistas, et ka neile valmistab veidi peavalu toonane laen. “Kui äriplaani tegin, ei osanud arvestada, et piima kokkuostuhind nii palju langeb ja muidki probleeme tekib,” ütles ta.

Kui paljud farmerid on osa karjast tapamajja saatnud, siis Erismaa kinnitusel on nende väike kari siiski tasapisi kasvanud – praegu on laudas 60 lüpsilehma. “Ei taha, et robotlaut niisama seisaks, lehmade arv vastab selle võimekusele,” märkis ta. Erismaa sõnul loodavad nad ühel hetkel hankida teisegi roboti, ent üldise majandusolukorra tõttu ei taha ajalist prognoosi veel tegema hakata.

Mahetootmisele pole nad mõelnud

“Arvestades, et meil pole väga palju raha, et näiteks väetistesse investeerida, oleme ka omamoodi mahe, aga mingeid vastavaid sertifikaate pole,” märkis Erismaa. Ta lisas, et Eestis pole veel suurt nõudlust maheda järele ja tootja poolt on see kinni mõtteviisis. “Toetused olid vahepeal mahedale tootmisele samuti suured. Aga mina usun, et ka ilma rangete nõueteta on võimalik pakkuda kvaliteetset piima.”