Mahepõllumajandusmaa osatähtsus on suurim Austrias, Rootsis ja Eestis

Mahepõllumajandusmaa hulka arvatakse kogu maa, mida majandatakse tunnustatud mahepõllumajanduslike nõuete kohaselt: nii täielikult mahepõllumajanduslik maa kui ka maa, kus alles toimub üleminek mahepõllumajanduslikule tootmisele. Seega võetakse mahemaana arvesse vaid Põllumajandusameti mahepõllumajanduse registris ametlikult registreeritud ja rangete reeglite järgi majandatavad maad ning mitte kogu sünteetiliste mineraalväetiste- ja tehislike taimekaitsevahenditevaba põllumajandusmaa, mida Eestis on mahemaast palju rohkem.

Euroopa Liidus oli 2013. aastal  kasutatavast põllumajandusmaast mahepõllumajandusmaad keskmiselt 6%.  Lähinaabritega võrreldes on mahepõllumajandusmaa osatähtsus Eesti järel kõrgeim Lätis (10%), järgnevad Soome (9%) ja Leedu (6%). EL suurtes põllumajandustootjariikides on mahepõllumajandusmaa osatähtsus madalam – näiteks Poolas, Prantsusmaal ja Ungaris jääb see alla 5%.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mahepõllumajandusmaa pind on Eestis aasta-aastalt kasvanud

Eestis oli 2014. aastaks mahepõllumajandusmaa pind võrreldes 2003. aastaga suurenenud ligi neli korda. Samal perioodil on rohkem kui kaks korda  kasvanud ka mahepõllumajandustootjate arv. 2014. aasta lõpus oli Eestis esialgsetel andmetel kokku juba 1542 mahemajapidamist. 155 600 hektarist mahepõllumajandusmaast oli 2014. aastaks 88% täielikult mahepõllumajandustootmisele üle viidud. Ülejäänu osas kehtis mahepõllumajandusele ülemineku aeg, mille jooksul samuti juba mahepõllumajanduslikke nõudeid täidetakse, kuid toodangut veel täielikult mahedaks ei loeta.

Ligi kolmveerand Eesti mahepõllumajandusmaast on söödakultuuride all. Maheteravilja ja -kaunvilja kasvatatakse 30 400 hektaril, enam hoolt nõudvaid mahepuuvilju ja -marju 1602 hektaril ning maheköögivilju 143 ja mahekartulit 205 hektaril.

  

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ühest küljest on mahepõllumajandus keskkonnasõbralik tootmisviis, kuid teisalt jäävad toodangumahud mahepõllumajanduslike põllumajandussaaduste puhul siiski tavatootmisest oluliselt väiksemaks, sest kunstlikke mineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid ei kasutata. Saagikuse erinevus võib olla isegi rohkem kui kahekordne, näiteks oli 2014. aastal Eesti keskmine teraviljasaak 3,7 tonni hektari kohta, ent mahedal teraviljal 1,5 tonni hektari kohta. Kartulisaagi puhul oli Eesti keskmine saagikus 18,5 tonni hektari kohta ja mahepõllumajanduses 10,8 tonni hektari kohta.

Et suur osa mahemaast on söödakultuuride (eelkõige rohumaa) all, siis on Eestis hea võimalus ka maheloomakasvatuseks. 2014. aastal oli Eesti lammastest täielikult mahepõllumajanduslikul pidamisel 42%, kitsedest 22%, veistest 12% ning mesilasperedest 4%. Maheseakasvatusega ja mahelinnukasvatusega tegeldakse vähem (neist on mahepõllumajanduslikud vähem kui 1%).

Mahepõllumajandusliku maa ja -loomade andmed näitavad Eesti potentsiaali mahepõllumajanduse vallas, kuid praegu jõuab suur osa mahepõllumajanduslikust toodangust tarbijateni siiski veel mahepõllumajandusele viitava märgistuseta või isegi töödelduna koos tavapõllumajandustoodetega.

Statistikaamet teeb mahepõllumajandusstatistikat Põllumajandusameti mahepõllumajanduse registri alusel.

 

Autor: Eve Valdvee, Andres Klaus