Toiduäärmusluse vastu peavad võitlema kõik sektori osapooled

Kui ma nimetan sõna „toiduäärmuslus“, siis ilmselt paneb see nii mõnegi inimese muigama. Mind ei pane toiduäärmuslus enam ammu muigama, sest see on trend, mis levib viimastel aastatel kohutava kiirusega ning mis hakkab üha rohkem inimeste tervist mõjutama. Ma näen märke toiduradikaalsusest pea igas populaarses meediakanalis, kus äärmuslikke seisukohti toidu, toitumise ja toitainete abil elus ja tervena püsimist käsitletakse sisuliselt meelelahutusena.

Mina mõistan toiduradikaalsusena seda, kui inimesed „diskrimineerivad“ mõnd toiduainet või toitainet sellepärast, et seda üle tarbides võib keha reageerida kas siis kaalukasvuga või muul moel. Kui me normaalselt sööme, siis me ei tarbi üle ei magusat, ei hamburgereid, ei saiatooteid ega midagi sellist, mida toiduäärmuslased kahjulikuks või, mis veel hullem, rämpsuks nimetavad.

Ma pole kunagi teinud saladust sellest, et minu arvates tuleks hakata käsitlema seda, kui mõni inimene nimetab mingit toitu rämpsuks, laimu või viha õhutamisena. Mis on rämps? See on sodi, praht, midagi, mis kuulub prügikasti või prügimäele. Toidu kohta „rämps“ öelda on vulgaarsus. Nii nagu viisakas inimene ei ütle venelase kohta „tibla“ või mustanahalise kohta „neeger“, ei tohiks ka toidu kohta kasutada sõna „rämps“. Toitumisnõustajad, kes ei suuda oma seisukohti muidu müüa, kui täiesti normaalseid toiduaineid „rämpsuks“ nimetades, peaksid leidma endale mõne muu tegevusala.

Tõepoolest – no mis on siis kasvõi paljukirutud hamburgeris ja friikartulites nii erinevat sellest, mida me kodus õhtusöögina sööme? Kartul, taimeõli, sai, kõrgekvaliteediline liha, värske salat, juust, kaste. Mitte ükski nendest toiduainetest ei kuulu prügikasti. Niisamuti ei tohiks ka näiteks suhkruga inimesi hirmutada – suhkur on täiesti normaalne, inimese organismile hädavajalik aine. Selle tarbimine normaalses koguses meie poelettidel leiduvates toodetes ei valmista meie kehale mingeid probleeme, kui meie ülejäänud eluviisid – eriti just füüsiline aktiivsus – on samuti normaalsel tasemel.

Lisaks mõistan ma toiduradikaalsusena igasugust seisukohta, mis kutsub üles kalduma kõrvale normaalsest toidust, mille abil on Eesti rahvas juba tuhandeid aastaid siinsetel aladel püsinud. Viimasel ajal on kuulda üsna palju seisukohti, mis seavad kahtluse alla näiteks piima vajalikkuse täiskasvanud inimese menüüs. Samal ajal kinnitavad meie toitumisteadlased ja lastearstid, et lapsevanem, kes oma lapse menüüst piima välja arvab, võib tekitada lapsele tervisehäired, arengupeetuse või ta sootuks tappa.

Kuna toiduäärmuslust on niivõrd palju ning sellel on juba täna inimeste tervisele, eriti toiduäärmuslaste järeltulijate tervisele üsna rängad tagajärjed, siis ei saa see olla midagi sellist, millele käega lüüa. Loomulikult räägivad magusatootjad tarbijale sellest, mis on näiteks šokolaadi positiivne mõju enesetundele, ning ka valmistoidutööstused on tutvustanud ajakirjanikele oma tootmist, et teavitada tarbijaid nende kaudu oma toodete heast kvaliteedist. Aga täna on asi juba sealmaal, kus toiduäärmuslus ei ole mitte mõne firma kasumi, vaid rahva tervise küsimus, mis eeldab ka riiklikul tasandil tegutsemist.

Toiduliidu seisukohalt vaadatuna peaksime hakkama rohkem mõtlema sellele, kuidas viia tarbijateni teadmine, et toit, mis on poelettidel müügil, on meie pädevate ja ülinõudlike järelvalveasutuste poolt kontrollitud. Et lisaained, mis parandavad toidu väljanägemist, konsistentsi, säilivust, ei ole kurjuse kehastused, vaid on kõikjal maailmas kasutusel kui kontrollitud toimega ohutud ained. Ja et toidu mõju tervisele on ennekõike kinni selles, kuidas inimene oskab oma menüüd tasakaalus hoida ning toiduga saadavat energiat füüsilise tegevusega kasutada.

Veel mõned aastad tagasi oli erinevate toiduteemaliste kampaaniate põhilisteks tegevusteks ühe või teise toiduaine kasulikkuse või hea kvaliteedi teemal sõnumite levitamine. Täna tegeleme üha rohkem müütide ja väärkäsitluste ümberlükkamisega, kus kõikvõimalike soolapuhujatest kõneisikute vastu tuleb koondada terve Eesti toitumisteadlaste ja arstide paremik. Seetõttu leian, et toiduäärmusluse probleem nõuab lähiaastatel kogu toidusektori – nii farmerite, tööstuste, kaubanduse, teadusasutuste kui ka riigiesindajate otsustavat ühist tegutsemist.