Särgava: Maaelu poliitiline parandamine on meile raskeid katsumusi toonud

Kurb aasta sea- ja lehmakasvatajale

Põllumehel on juba vanast ajast sõpru ja neid teisigi, kelle sõbraks nimetamist võib avansiliseks pidada. Naabrit ja venda valida ei saa, need on "issandast" antud. Loodusliku viljakuse- ja ilmataadiga me oleme õppinud kõrvuti olema ja ära elama. Maaelu poliitiline parandamine nii Idas kui Läänes on meile ülimalt raskeid katsumusi toonud. Embargo Idast, piimakvoodi kadumine Läänest ja lõpuks seakatk Lõunast piirasid maarahva põllumajandusliku eluviisi täiesti sisse selles mõttes, et paarikümnele tuhandele seale ja viiele tuhandele lehmale pole tänaseks enam eluruumi jäänud. Nende kohustus oli minna taevastele karjamaadele päästma allesjääjate elu võimalikkust. Loomapidamiste rahaline koospüsimine muutus paljudel juhtudel ülejõu käivaks.Taimi ja loomi iseloomustab kasvutsükkel, mille pikkust inimese kujundatud poliitika ei saa kuidagi muuta. Muudatuste kujundamiseks on alati tarvis aega ja varu, millega muudatuse aeg üle elada. Edasi kestmiseks peame müüma oma korralikku, konkurentsivõimelist tõukarja lõunanaabritele.Euroopa Liidu ja sellele lisanduv EV kriisiabi annavad värskemat hingamist, loomaomanikud said juurde lootust edasi kestmisele. Kellel vähegi võimalik, asusid vähendamist pidurdama. Vaadates statistika diagramme näeme, et keskmiselt väheneb piimakari 14 lehma päevas.Piima hinnastik näitab, et Kesk-Euroopas on tase parem meist. Venemaalgi on piima hind langenud 30st eurosendist allapoole. See näitab, et piiride illusoornegi avanemine ei tee enam mingit hinnaimet. Vahepealseid hooti langemisi vahele jättes oleme käesolevalgi aastal  1,7% piimatoodangu tõusugraafikus. See näitab, et piima toodang lehma kohta napilt edestab karja vähenemist. Esialgu jääb vaid unistada, kus oleksime piimanumbritega normaalse turu tingimustes. Euroopa esimeste hulgas oleme oma lehmatoodanguga igal juhul ja selle üle on uhke ja hää tunne!Õnneks teraviljatootjatel läheb hästi

Teine uhkust vääriv saavutus on meie teraviljatoodang, millega niisamuti oleme rahva toitmise ülesande enam kui kahekordselt ära täitnud. Vähem räägitud on vesiviljelusest, kalast, meie oma puuviljadest, maasikatest, kus toimuvad kaasajastuvad arengud. Teiste kõrval majanduslikku tuge vajavad kindlasti aiandus ja köögiviljad, mille impordi maht aastatega aina suureneb.  Vaja leida veenev äriskeem

Piimaturu üle filosofeerida võib tänasel päeval lausa vabakava alusel. Sest enamik vanadest skeemidest piimatootjani rahuldavat tulu kuidagi ei too.Maaeluministeeriumil on koguni stardiraha (ca 18 milj.) initsiatiivile, mis võiks kiirelt käiku minna igati veenva äriskeemi leidmisel. Kosilasi on ikka leidunud, veenvaid skeeme siiamaale napib. Vaidlused on lausa valjuhäälseks tõusnud "piimatorude omaniku visualiseerimisel" ja  "ühistulise, kui ainuõige"  ettevõtlusvormi ümber. Asjaosalised seejuures teavad, et tulemuse määrab asjaolu mida ja kuhu müüakse nõnda, et toorme tarnijale 40 senti järele jääks. Kui mitte 40 siis 35 vähemasti! Kuna see küsimus vajab lisateavet ja kompetentsi, siis pakuvadki vaidluslusti kergemini mõistetavad teemad.Tuliselt vesteldud sellestki, et probleemi justkui moodustaks ainult toormena väljaviidav piim. Piimatootjad on omamoodi purgis sedaviisi, et hind on täna selline. "Vii sinna kus rohkem makstakse." Aga just see koht ongi puudu, kus rohkem makstakse.Ka ühistulised ei saa rohkem maksta, sest hinna turul teevad just need, kes vähem maksavad. Söömisega on juba kord nii, et kui kõht on täis, siis teist praadi ei soovi tasuta kah enam keegi. Nõnda ka enampakutud piimatootega.Mida teha? Üks mõte neist diskussioonidest on selline, et väike Eesti nagu me oleme, ei suuda mahulise ja odava tootega suurtele tegijatele konkurentsi pakkuda. Tarvis on ikkagi koduturg täis hoida ja ülejäänust maailmaturule uudset sh. teadusmahukat pakkuda. Ehk on see ulmeline lootus, kuid membraantehnoloogiad pakuvad siinkohal palju uudseid võimalusi energiasäästlikult piima komponentideks jaotada, uut tüüpi tooteid komponeerida. Siia juurde võiks kuuluda soov uudse ettevõtmise valdavalt Eesti kapitalile kuulumine.Ühine soov olla võrdelt koheldud ametivendadega naabermaades

Pean silmas nii üleminekutoetusi kui ka juurdemakset Maaelu Arengukavasse, mis peaks suurem (25%) olema praegusest 15% miinimumtasemest.See oleks suureks panuseks regionaalpoliitikasse maaelus. Püsiks paigal ja leiaks tegevust hulgaliselt enam "maakodanikke", kelle heaks haldusreformi nagu tehaksegi. Muu võib linnas asuda, ametid ja muud, kuid tegelik elu ja füüsiline kohalolek on just maaelu elemendid, mis kuuluvad maa juurde.Iga MAKi raha kasutustemaatika ja skeem on pikalt läbi vaieldud. Teisisõnu "kasta rahaga" ja tegelus ise hakkab elavnema!Meie kõigi ühine selgitus rahvale on see, et põllumees ei ole laisk ega vanamoodne. Põllumees teeb oma tegemisi täie usinusega ja iga ilmaga. Puudub vähimgi soov teiste arvel nn. toetustest elada. Toetused on vaid Euroliidu kõrgendatud keskkonna- ja elustandardi katteallikas maal elamiseks kõigis liidumaades, nii ka meil.Kokkulepped ja läbirääkimised viivad alati kaugemale

Uueks aastaks jääb soovida jätkuvat leidlikkust eelkõige neile piimameestele, kelles jätkub otsustavust vastu panna kestvale madalale hinnale.Kesk-Euroopas on mõningast hinnatõusu märgata. Varasemalt on olnud nii, et sellised muutused hilinemisega ka meile jõuavad. Minu arusaamist mööda on kiireim eesmärk jõuda 25, sealt edasi 27 sendini liitri kohta aasta keskpaigaks hiljemalt. Kui meil õnnestub selgitada üleminekutoetuse aktuaalsust piisavalt, siis seda enam põllumehi jõuab selle "karmi ja pika kitsasaja" ka üle elada. Siinkohal jääb selles muutuvas ilmas lohutada, et iga viletsavõitu rahugi on alati tuhat korda parem isegi edukast sõjategevusest. Minu ja loodetavasti enamiku põllumeeste lootus rajaneb järjest paremale suhtlemisele valitsusasutuste ja  avalikkusega tervikuna. Kokkulepped ja läbirääkimised viivad alati kaugemale kui mõni n.ö. riiuga "näiliselt" saadud palake!