EKO: puidurafineerimistehase rajamisega kaasnevad ohud

Tuleb möönda, et arendajate välja käidud arvud tehase prognoositavast mõjust Eesti majandusele (näiteks SKP kasv 1,1–1,4%), on muljetavaldavad. Samas on oluline kohe alguses selgelt aru anda, et ka potentsiaalne mõju keskkonnale on tohutu. Ühelt poolt seisab mõjude hindamise ja leevenduste otsimise etapp alles ees, ent teiselt poolt tuleb meeles pidada, et selliseid näiteid meil sisuliselt pole, kus oluline tööstuse või taristu investeeringu objekt oleks jäänud tegemata liialt suureks hinnatud keskkonnamõju tõttu.

Seetõttu rõhutab Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO), et tehase rajamisega kaasnevad märkimisväärsed ohud, mis edasises protsessis vajavad laia avalikkuse tähelepanu, ekspertuuringuid ning neile toetuvat debatti.

Viis olulisemat tehase rajamisega seotud ohtu, mille realiseerumise tõenäosus on suur:

Oht 1. Emajõe ja Peipsi järve vee seisund jääb olemasolevale halvale tasemele või halveneb veelgi. Praegu on nii Emajõe kui ka Peipsi järve ökoloogiline seisund "halb” (veekogude seisundit hinnatakse skaalal väga hea, hea, kesine, halb, väga halb). Ida-Eesti veemajanduskava 2015–2021, mis lähtub veepoliitika raamdirektiivis ja veeseaduses sätestatust, on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2027 on vee seisund neis veekogudes “hea”. Seega ei ole piisav, kui saab öelda, et tehase rajamise järel Emajõe ja Peipsi seisund ei halvene. Eestil on soov ja kohustus seisundit oluliselt parandada ning tehasega kaasnevat täiendavat veereostust tuleb kindlasti vältida. Selleks tuleb rajada suletud veekasutusega süsteem või puhastada heitvesi sisse võetava jõeveega samale tasemele.

Oht 2. Eesti metsade olukord halveneb veelgi. Eesti metsandus on paraku seisus, kus nii suure uue puidutarbija turule tulek survestab metsaressurssi veelgi. Metsanduse arengukava ja metsaseadus küll deklareerivad säästvat metsandust, ent tegelikkuses seda ei taga. Riik ei tea, kui suur on raiemaht jooksval aastal ega ole jätnud endale ühtki reaalset hooba raiemahu piiramiseks. Riigil pole head ülevaadet metsaelustiku käekäigust. Vähesed tehtud uuringud (näiteks http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1754504816301179) näitavad, et raieintensiivsus ja raiete ebapiisav planeerimine mõjuvad juba praegu metsaelustikule negatiivselt ning liiga intensiivne raie viib metsades seotud süsinikuvaru vähenemiseni. Uue suure puidutarbija lisandumine turule põlistab või halvendab olukorda. Enne järgmisi suuri investeeringuid metsasektorisse tuleks muuta säästev metsandus Eestis reaalsuseks ning tagada see ka poliitikadokumentide ja seadustega.

Oht 3. Tehase puiduvarumispoliitika pole vastutustundlik. Tänapäevasel ja keskkonnasõbralikul puidutööstusel peaks olema selge keskkonnapoliitika, sh varutav puit säästva metsanduse FSC sertifikaadiga. Arendajad ei ole soovinud sertifitseeritud puidu kasutamisega end piirata ning liigset raiesurvet Eesti metsadele pareeritakse väitega, et vajaduse korral imporditakse tehasele tarvilik puit suures mahus naaberriikidest, näiteks Lätist. Ent ka Läti seisab vastamisi sarnaste probleemidaga nagu Eesti – ka nende metsad on tugeva raiesurve all, mis mõjutab metsade elustikku. Puiduvarumine peab olema vastutustundlik ühtviisi nii kohaliku kui ka imporditud puidu osas.

Oht 4. Eriplaneeringu keskkonnamõjude hinnang (keskkonnamõju strateegiline hindamine) ei anna adekvaatseid tulemusi. Tavapäraselt selgub mõjude hindaja riigihankel vähempakkumise teel. Seega äärmiselt kaaluka töö tegijaks saab kõige odavama pakkumise tegija, mis ei anna kindlust mõjude hinnangu kvaliteedi suhtes.

Ühtlasi ei anna tavapärane keskkonnamõjude hinnang piisavalt vastuseid tehase mõju kohta. Sellise mastaabiga puidutööstuse rajamise mõju väljaselgitamine nõuab mõju hindamisest laiemaid uuringuid. Nende hulka peaksid kuuluma metsaressursi uuring ning tehase mõju uuring metsade elurikkusele erinevate raiestsenaariumite korral.

Oht 5. Tehase tegevusega seotud keskkonnanõuete ja regulatsioonide leevendamine tulevikus. EKOt teeb ettevaatlikuks riigi viimaste aastate sage praktika aidata majandusraskustesse sattunud suurettevõtteid keskkonna arvelt, leevendades oluliselt keskkonnanõudeid või -makse, sealjuures sageli mõjusid hindamata. Põlevkivi- ja turbasektori maksuleevendus, Saaremaa süvasadama kasutamine kaubasadamana ning mitmed negatiivse mõjuga metsaseaduse muudatused metsatööstuse huvides on viimasest kümnendist vaid mõned näited sellest tendentsist. Puidurafineerimistehase rajamine võib anda põhjendamatult suure kaaluga ootuse tooraine kättesaadavusele metsapoliitika edasisel kujundamisel, vähendades seeläbi muude metsast saadavate hüvede niigi alahinnatud kaalu otsuste langetamisel.

EKO leiab, et eelmainitud ning veel keskkonnamõju hindamise protsessi käigus välja selgitatavaid ohte ning võimalikke negatiivseid mõjusid keskkonnale ei tohi ignoreerida ning nende ärahoidmiseks on tarvis nii riigi kui ka tehase arendajate täiendavaid selgeid tegevusi ning koostööd, mis ohud välistaksid/minimeeriksid. Vaid nii tuleb kõne alla puidurafineerimistehase rajamine ilma keskkonda ohvriks toomata.