"Rukkikülvaja 2017" on Margus Ameerikas

Uurisime, milline tähendus on Margus Ameerikasele rukkil ja miks võiks rukist ka meie põllumehed rohkem kasvatada.

Mida tähendab sulle parima rukkikülvaja tiitli pälvimine?

Üllatus oli see mulle kohe kindlasti. Ma polnud täpselt kursis ja arvan, et ka enamus inimestest ei tea, et mille alusel seda auhinda välja antakse? Kujutasin ette, et aasta rukkikülvajaks saavad kõik suurima rukki kasvupinnaga põllumehed alates suurimast väiksemaks. Selgus aga, et lisaks otseselt seemne külvile arvestatakse ka teadmiste külvi. See oli meeldiv kuulda, et hinnatakse ka õpetamist, juhendamist või kui spordiga võrrelda, siis treenerit. Üldjuhul jääb juhendaja ja õpetaja meil põllumajanduses varju ja tõstetakse ikka esile reaalset tulemust ja selle saajat. Eks me seda teeme ka ise. Viljelusvõistlust korraldame juba 13. korda ja juba esimesest aastast peale (2005) on ka rukis võistluskultuuriks olnud. Huvitav on vaadata, kuidas läbi ajaloo on viljelusvõistlusel rukki võidusaagid kasvanud? Näiteks aastal 2005 oli võidupõld alla 5 t/ha saagiga ning järgnevalt igal aastal tonn või kaks enam. Viimastel aastatel on võidupõllud üle 10 tonniste saakidega olnud ning sellel aastal on kindlasti ka uus saagirekord tulemas. Nimelt on senine rukki saagirekord Tuuli Vaaraku kasvatatud põld 2016. aastast 10,4 t/ha. Sellel aastal aga koristus veel käib ning Ahti Aruksaar on juba 10,8 t/ha saagi kombaininud. Kas see jääb aga uueks rekordiks ja piisab võiduks või ületatakse, selgub lähiajal?  

Kuidas saaks rukkikasvatust promoda ehk miks võiks/peaks meie põllumehed rohkem rukist kasvatama?

Taimekasvatuses saadakse parim tulemus erinevate kultuuride õiges kohas ja õigel ajal kasvatamisega. Ehk võib öelda, et ka riskide hajutamisega. Rukkil on külvikordades oma kindel koht. Näiteks happelistel muldadel, kus teised kultuurid ei taha kasvada, seal saab rukkiga korralikud saagid. Samuti liivakad kerge lõimisega mullad. Tugeva juurestikuga rukis on üks väheseid kultuure, mis taolistel muldadel häid saake annab. Sellepärast siis on ka Poola ja Saksamaa maailmas suurimad rukkikasvatajad, kuna neil on riikide põhjaosas palju liivmuldadega põlde. Samuti on meil järjest enam kevad-suviseid põuaperioode, millede puhul kahjustused rukkipõllul on kõige minimaalsemad. Rukis on leplik kultuur, ka väikeste kulutustega saab juba päris hea saagi. Samas reageerib ta aga ka panustatule väga hästi ning eriti kaasaaegsed uued hübriidsordid annavad samade kulutustega 1-2 tonni hektarilt enam. See aga tuleb ju kõik tagasi madalama omahinnaga.

Kindel koht on rukkil maheviljelejate külvikorras. See on üks vähestest kultuuridest, mis oskuslikult tegutsedes suudab konkureerida umbrohtudega ka ilma herbitsiidideta.  

Rukkil on oma kindel koht ka piiritusetööstuse toorainenena.

Oled Eesti Rukkiseltsi juhatuses. Miks?

Eks see ikka eelkõige üks põllumajanduse mainekujundus ole. Rukkiseltsi kuuluvad paljud endised põllumajanduse tipptegijad, teadurid, ajakirjanikud, kultuuritegelased, aga ka tänased tublimad tegijad ja huvilised. See on nagu teatud klubiline liikumine või läbikäimisvorm, kus on võimalik kokku saada nii endistel, praegustel, kui tulevastel tegijatel. Ning muidugi arutada mitte ainult rukki kasvatamise teemadel vaid ka selle seostest muu Eesti eluga, kultuuriga, kunstiga jne.

Rukki kaudu saab üldsusele selgitada meie Eestimaise puhta ja tervisliku toidu vajalikkust, selle kvaliteeti ja tunnustada sellel alal tegijaid. Kuigi tegemist on otseselt rukkiseltsiga, siis toime on kogu taimekasvatusele ja põllumajanduse mainele üldiselt. Kahjuks on üha rohkem hakanud levima põllumeeste süüdistamine kõikvõimalike pattudes: mesilaste mürgitamises, veekogude reostamises jne. Kui aga siis selgub, et meie põllumajandustoodang on üks Euroopa puhtamaid (arvatavasti siis ka kogu maailmas), meie linnaõhk on üks puhtamaid, meie põldudel kasutatavate väetiste ja taimekaitsevahendite kogused on ühed madalaimad jne. - siis usun, et ka rukkiselts on üks koht, kus toimub tegeliku info vahetus põllumajandustootjate ja muu elanikkonna vahel.  

Teoorias oled palju rääkinud rukkikasvatusest. Millised on tänapäeva võimalused, millega oleks võimalik saada suuri saake?

Hübriidrukis on viimase kümnekonna aasta üheks uueks rakenduseks. Meil Eestis oli esimest korda hübriidrukis Sadala Agro põldudel 2008. aastal ja kohe ka võitis sellega viljelusvõistluse üle 8 t/ha saagiga. Järgnevad aastad aga näitasid, et hübriididel on ikka tõeliselt võimas kasv ja üle 10 tonnised saagid pole mingi haruldus. Seeme tuleb küll hübriidide puhul igal aastal uus osta, kuid seemne kulu hektarile on vaid kolmandik tavaseemne hulgast. Nii et ostuseemne puhul kulud suuremad ei tule. Kui aga ikkagi saad samade kulutustega 1-2 tonni hektarilt kõrgema saagi, siis annab see tunduvalt madalama omahinna. Taoline saagilisa on aastaid kinnitust leidnud ka riiklikes sordivõrdluskatsetes.

Rukis maailmas – mis on ägedat, uut ja huvitavat?

Hea on näha, et piimatootjad on hakanud üha enam kasutama rukist loomasöödaks. Kui varasemalt söötmisõpetus ei lubanud lüpsilehmadele rukkijahu sööta, või kui siis väga väikeses koguses, siis nüüd miksersöötmise juurutamisega on saanud ka rukkijahu tavaliseks energiasöödaks. Nimelt segatakse söödamikseris kõik sööda komponendid ühtlaselt siloga taoliselt segamini, et rukkijahu ei saa olla veise maos liigses kahjulikus kontsentratsioonis. Taoliselt on võimalik üle poole lüpsikarja energiavajadusest katta rukkiga. Ise kasvatatud rukki omahind on kindlasti madalam kui teistel teraviljadel ning see on üks moodustest kuidas madalate piimahindade korral söötmiskulusid vähendada. Teine võimalus on vahaküpsuse faasis tervikkoristatud rukkisilo söödaks kasutamine. Näiteks Iisraelis rohumaid ei ole ja maailma kõrgeimad piimatoodangud saadakse just talinisu tervikkoristatud silodest.

Kui teraks koristatav rukis moodustab maailma teraviljadest vaid 1%, siis ka minule üllatuseks on tänaseks üks uus ala, kus maailmas rukist isegi vast enam kasvatatakse! Nimelt vahekultuurid on järjest enam populaarsust saanud nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas. Tegemist on põhikultuuride vaheajal kasvatatava kultuuriga. Eesmärgiga, et põld ei jääks talveks taimkatteta, et vältida erosiooni, et püüda kinni võimalikud taimetoitained, mis võiksid põhjavette leostuda ning muidugi ka selleks, et mulla orgaanilise aine sisaldust tõsta nn. orgaanilise väetisena järgmisele põhikultuurile. Külvatakse selleks erinevaid seemnesegusid, eelkõige kiirekasvulisi ja erineva juurestikutüübiga. Kõige enamlevinud vahekultuuriks on aga saanud rukis, mida külvatakse põhikultuuri järgselt, aga ka põhikultuuri sisse. Nii tsentrifugaal väetisekülvikuga kui ka lennukiga. Taoliselt jaanipäeva järgselt, näiteks maisi sisse külvatud rukis annab maisi koristusjärgselt hea ühtlase taimiku põllule ning järgmisel kevadel enne uue põhikultuuri külvi see rukkitaimik hävitatakse ning see jääb haljasväetiseks.  

Bioenergia on üks uus ala, kus erinevaid kultuure kasutatakse. Biogaasi reaktoritesse sobib rukkisilo põhjamaades samuti nagu lõunapoolsemates maades maisisilo. Bioetanooliks läheb madalama kvaliteediga terasaak ehk tärklis kuid on räägitud ka uue põlvkonna tehnoloogiatest, kus saaks tooraineks kasutada kogu taimik. Kui see kunagi teoks peaks saama, siis oleks Sangaste rukkil taassünd.

 

Rukkiteemad läbi aastate

Margus Ameerikase esimene töökoht oli Sakus, Maaviljeluse Instituudis, aastatel 1983-1990. Katsejaama juhataja ja noorteadurina oli tema üheks kohustuseks lõpetada ja teha kokkuvõte rukki külviaegade katsest instituudi erinevates katsejaamades (Saku, Olustvere, Kuusiku, Simuna) aastatel 1980-1985.

„Nende 7 aasta jooksul oli minu teadlasetöö teemaks teraviljade sordiagrotehnika väljatöötamine ning rukis oli alati seal olulisel kohal. Nende teraviljaalaste uuringute põhjal kaitsesin 1993. aastal Eesti Maaülikoolis ka filosoofiadoktori kraadi,“ meenutas Ameerikas. „Üheksakümnendatel aastatel töötasin Šveitsi firma Sandoz Agro tehnilise konsultandina Balti riikides. Selle aja jooksul tuli enam keskenduda taimekaitsele. Sealjuures ka rukki umbrohutõrje, haiguste tõrje ja kahjurite tõrje nii Eestis, Lätis kui Leedus. Baltic Agro (endine Kemira Agro) arendusjuhina, alates aastast 1997, on tulnud mul tegeleda enam taimede toitumise probleemidega, aga muidugi ka kogu agrotehnika küsimuste parandamisega.“

Üheks taimekasvatuse kogemuste vahetamise vormiks sai aastast 2005 viljelusvõistlus, mida Margus Ameerikas on vedanud kuni tänaseni, nüüd siis juba 13. korda. „Esimestest aastatest alates on seal alati osalenud ka rukkikasvatajad. Algselt olid paremad põllud 4-6 tonniste hektarisaakidega ning võitjad olid ka täna tublid taimekasvatajad Madis Avi, Madis Ajaots ja Avo Samarüütel. Alates aastast 2008 tulid kasutusele hübriidsodid ning Ahti Kalde oli esimene, kes sai üle 8 tonnise saagi. Hübriidide tõelist saagivõimet näitas Heiki Aren 2012. aastal saades juba 9,7 tonnise saagi. Viimastel aastatel on aga rukkiga võidetud üle 10 tonniste saakidega: Tanel Tõrvand 10,3 t/ha aastal 2015 ning uus Eesti rekord aastast 2016 Tuuli Vaaraku poolt 10,4 t/ha,“ rääkis Ameerikas.

Käesoleval aastal on võistlusel 9 rukkipõldu ja usutavasti saadakse üle 10 tonniseid saake mitmetel põldudel.