Eesti põllumajanduse 100 keerulist aastat

Lühidalt saab kokku võtta võrdluse läänepoolsete naabermaadega taoliselt, et seal on arengud toimunud suhteliselt stabiilselt ning tootmisstruktuurid on muutunud tasapisi vastavalt tehnika ja teaduse arengule aastakümnete jooksul järjest suuremate ja efektiivsemate tootmisüksuste suunas.

Meil Eestis on aga põllumajanduse areng viimase saja aasta jooksul olnud mõjustatud eelkõige poliitilistest otsustest ning need järsud ebamajanduslikud suunamuutused on siis hiljem tasapisi  paari aastakümne jooksul turureeglite mõjul efektiivsematesse rööbastesse tagasi pöördunud. Täpsemalt öeldes oli meil põllumajanduses viimase 100 aasta jooksul kolmel korral tehtud järsud poliitilised struktuurimuudatused, kus kogu senine areng pea peale pöörati ja täiesti vastupidises suunas liikuma hakati. Esmalt 1919. aasta maareform, siis 1947. aasta sundkollektiviseerimine ning viimati 1991.aasta maareform.

Ühelgi juhul nendest ei arvestatud majandusseadustega vaid püüti poliitiliste otsustega senist olukorda muuta ja omandisuhted ümber jagada. Samas majandusseadused olid aga alati tugevamad, ei toetanud taoliseid pöördeid ning aastate jooksul muutusid struktuurid jällegi taoliseks, kus tootmine on kõige tasuvam ja efektiivsem.

Eeskuju andvad mõisakompleksid. Kui Eestis oli 19. sajandi lõpuks, 20.sajandi alguseks mõisades välja kujunenud efektiivne suurtootmine, siis iseseisvumise järgse maareformiga see lammutati ja maa jaotati väiketootjatele, perefarmidele. Mõisades arenenud suurtootmine oli nii piima- kui lihasaaduste näol suunatud ekspordiks idaturule. Suurimaks rahaallikas aga oli kindlasti piiritus, mille sissetulekutest saadi rahalised vahendid võimsate piimafarmide ja mõisakeskuste rajamiseks. Tolleaegsed mõisade piimafarmid, kus ühe katuse all oli sadakond lüpsilehma, olid kogu Euroopa ja ka maailma ühed eesrindlikumad piimatootjad. Nii nagu on ka meie praegused suurfarmid, mis paljudes kohtades on kõrvuti vanades mõisasüdametes nende endisaegsete laudavaremetega. 

Piirituse tootmise ja eksklusiivse müügiõiguse kogu tsaaririigi impeeriumi territooriumil said mõisaomanikud Vene tsaarivalitsuselt ning see eelis muide oli vaid Eesti ja Liivimaa mõisnikel. Enamus neist mõisaomanikest olid kas tsaari õukonna, Vene riigivalitsuse või sõjaväe kõrged ametnikud ja teenistujad. Taolise privileegi andmisega tagas tsaaririik kõige väiksemate kulutustega oma kindralite ja ametnike stabiilse sissetuleku ja pikaajalise lojaalsuse.

Kindlasti ei ole taoline ütlus populaarne, et iseseisvumise järgse maareformiga lammutati efektiivne põllumajanduslik suurtootmine ja jaotati maa vähemefektiivsete peretalude vahel. Poliitilise maareformiga likvideeriti küll omanduslik ebavõrdsus, kuid tootmise efektiivsusesega mindi tagasi ühe-kahehobuse taludele, mis eelkõige oli tollel ajal vajalik rahva äratoimiseks, vaesuse likvideerimiseks jne. Endiste põllumaade maksimaalse kasutamise ja uute asundustalude rajamisega suudeti viia Eesti põllumaa pind tollel ajal läbi ajaloo suurimaks - ligikaudu 2 miljoni hektarini ehk ligi kaks korda enam kui praegu. Samas metsa pindala, ehk osatähtsus, läks omakorda läbi ajaloo kõige väiksemaks.  

Uusmaasaajate hulgas oli ka väga palju juhuslike inimesi, kes ei osanud või ei suutnud talu majandada. Mäletan oma isa ütlust, et nende külast ei jäänud Eesti Wabariigi lõpuks alles ühtegi esmast maasaajat. Kergelt tulnud, kergelt läinud ning tugevad talud tekkisid kolmekümnendate lõpuks alles teise või kolmanda ringi omanikest.

Toodang, mis oma tarbest üle jäi ja suudeti eksportida läks vaid lääne suunas ja nendest Inglismaale müüdud kogustest räägitakse siiani legende.

Ebamajanduslikud majandid. Nõukogude ajal, 1947. aastal alustatud sundkollektiviseerimisega, lõhuti ära perefarmidel põhinev tootmisstruktuur ning moodustati tuhanded väikekolhoosid ja sovhoosid. Pisimajandite tasuvust ei suutnud tollel ajal ka Nõukogude riigi hiigeltotatsioonid kinni maksta ning neljakümne aasta jooksul toimunud arengute tulemusel oli meil kaheksakümnendate lõpuks ligikaudu 250 suurtootjat, mis oli ligikaudu sama suurusjärk kunagi eksisterinud mõisde arvuga.

Talupidamine vajab teadmisi ja tahet. Üheksakümnendate alguses, taasiseseisvumise järgselt, lammutati olemasolev suurtootmine ning maa anti tagasi endistele omanikele. Täpselt nii, kui agaralt mingis piirkonnas seda teha taheti ja suudeti. See toimus väga erinevalt ka naabermaakondades. Näiteks Lääne-Virumaal oldi eriti agarad ja lammutati  ehk killustati ära kõik suurtootmised. Jõgevamaal aga enamus suurfarme jätkasid endiste tootmismahtude juures või jaotusid osakondade tasemel.

Suurtootjaid jäi siis Eestis alles poolesaja ringis ning maaomanikke tekkis üle 50 tuhande. Poliitikute unelmates loodeti, et tekivad jällegi endised peretalud, kuid aeg ja tehnika areng oli edasi läinud ning mingit lootust polnud endistel talumõõtudel ja mahtudel kasumlikult tegutseda.

Õnneks ei jõutud meil laiali jägada läpsikarjasid, nii nagu tehti Leedus, kus tekkis mitusada tuhat 2-3 lehmapidajat. Euroopa liitu astudes oli seal veel 240 tuhat piimakvoodi taotlejat. 

Tänaseks on iseseisvuse 25 aasta jooksul majandusseadused viinud meid jällegi tagasi sinna, kus olime 100 aastat tagasi: 80-90% põllumajandustoodangust ja ekspordist annavad mõnisada suurtootjat.

Erinevalt kunagistest sadadest tuhandetest elatustaludest on aga alles jäänud mõned tuhanded väiketootjad, mis pakuvad hobi ja elulaadi ning toodangu mitmekesisust, mis on muidugi ka väga oluline ja vajalik.

Kulukad muutused. Kõik taolised lammutamised ja järsud suunamuutused on aga väga kulukad ja poliitikute ebamajanduslikud otsused ehk unistused tuleb riigi ülejäänud majandusel ehk meil kõigil maksumaksjatel kinni maksta. Vastutust ei võta aga keegi kanda. Vähemalt pole kuulda olnud, et keegi oleks neile tuhandetele, kes üheksakümnendatel oma elu pea peale pöörasid ja oma esivanemate maadel üritasid põllumajandusega tegelema hakata, tagantjärgi seletatud või vabandanud, et see eriti tark mõte ei olnud. Tegelikult ju neid peteti ebareaalsete lubadustega jätma maha oma endine elu ja tegevus ning asuda alale, mis enamust neist kuhugi ei viinud. Kindlasti viis edasi aga neid, kes suutsid efektiivsemalt majandada, laieneda ning jätkata loobujate arvel. Tänane efektiivne talupidamine on täiesti võrdne omaaegse mõisakompleksiga. 

Ebamõistlikud otsused. Satun igal sügisel Ida-Virumaal jahil käies piirkonda, kuhu suunati üheksakümnendatel riigi maaparandusrahad. Kuna tollel ajal ei sobinud suurtootjaid toetada, siis püüti ellu äratada endiseid asundustalusid ja puhastati nende maad kolme-neljakümne aastasest metsast ja võsast. Kuna aga keegi seal mõistlikult majandada ei osanud või ei soovinud, siis nüüdseks on need alad omakorda paarikümne aastase võsaga kattunud ja vaid suured mullavallid meenutavad veel üheksakümnendate aastate poliitikute ebareaalseid unelmaid. Kes aga peaks taoliste otsuste eest vastutama? Vast pääseksime tulevikus taolistest asjade eest kui vähemalt teaksime ja ausalt analüüsiksime lähiminevikus tehtut.

Loodame, et tulevikuarengud on meil sarnased meie läänenaabritega ja möödas on ajad, kui poliitikute unistuste ja ebamajanduslike otsuste alusel peaksime oma tootmisstruktuure muutma. Arengu edasiviivaks jõuks peab olema ikka eelkõige teaduse ja tehnika areng, majandusseadused, tootmise efektiivsus, tulukus, loodussõbralikkus ja stabiilne jätkusuutlikus. 

Margus Ameerikas

arendusdirektorBaltic Agro AS