jääke ei tuvastatud, s.t. seda, et seal neid kas ei leidunud või oli nii väikestes kogustes, et polnud võimalik tänaste teadmiste ja aparatuuri tasemel määrata.jääke leiti, kuid neid oli alla EL seadustega lubatud maksimaalse piirmäära. See on väga rangelt määratud tase, mis on kehtestatud sõltuvalt tootest ja kultuurist eesmärgiga välistada ka mõne toiduaine suuremates kogustes ja pidevalt tarbides ohtu inimesele. Suurusjärk on väga väike ning tavaliselt 0,01 mg/kg kohta. See on niivõrd madal tase, et tavaliselt peaks sööma mõnda toodet tonnides, et seal leiduvatest jääkidest ennast ohtu saaks seatud. Näiteks on ka arvutatud, et kui maisist leiti herbitsiidi glüfosaat jääke, siis selleks, et sellest mürgistust saada peaks seda sööma 86 tonni! Siinjuures peab selgitama, et jääkide määramise tehnika järjest areneb, läheb üha täpsemaks ning täna leitakse ka neid õhkõrnu sisaldusi, mida veel mõned aastad tagasi ei suudetud. Analoogiliselt uute võtetega sportlaste dopingu määramisel või ka põhjavee analüüsimisel. Kahjuks jätavad avaldajad selle aga täpsemalt selgitamatta. jääke oli üle lubatud piirmäära. Taoliseid proove oli 2,8% ning tegelikult neid produkte turustada ei tohiks.
Kokku määrati selles uuringus 774 erimeva preparaadi jääke. Enamus neist olid alla lubatud maksimaalse piirmäära, kuid avastati ka üle piiri sisaldusi. Teistest enam oli taoliseid kahel toimeainel: fungitsiid dithiocarbamates (Mankozeb jt.) ja kasvuregulaator ethephon (Cerone jt.), kuigi ka neid oli alla poole protsendi proovidest. Kõrgemad sisaldused olid kultuuridest oliividel, mida me õnneks väga palju ei söö.
Kuna üle piirmäära sisaldusega proove oli võrdluseks väga vähe ja seal domineerisid just üksikud kultuurid, tooted ja riigid, siis puhtuse edetabel oli koostatud alla lubatud piirmäära leitud protsentide järgi. Need on siis kogused, mis on lubatud, ei ole tavatarbijale ohtlikud kuid mida siiski oli võimalik määrata ehk avastada. Kõige enam taoliseid jääke leiti Lõuna- ja Lääne-Euroopa maades toodetes. Näiteks Hispaania 57,2%, Belgia 57,1%, Saksamaa 51,8% ja Holland 48,3%. Euroliidu keskmine näitaja oli 42,1%.
Kasvatatud toiduainetest kõige madalam taimekaitsevahendite sisaldus oli põhjamaades Soomes 10,8%, Eestis 18% ja Taanis 19,7%. Meie õnneks võib öelda, et kõige võimsam taimekaitsevahend on pakane ja seda meil veel niipalju piisab, et taimekahjurid suuremas osas talvel miinuskraadidega hukkuvad ning need insektitsiidide kogused, mida ollakse sunnitud troopilistses maades kasutama jäävad meil kasutamatta. Üle lubatud piirmäära oli kõige enam jääke Malta (5,6%) ja Küprose (5,5%) toiduproovides.
Maakera teiste maade toidutoodangu jääkide sisaldused olid üldjuhul kõrgemad kui Euroopas. Näiteks Lõuna-Aafrika 75,9%, Tsiili 73,8%, Kolumbia 71,7% ja Brasiilia 71,2%. Vähem leiti jääke Ukraina 8,3%, Sri Lanka 11,0%, Moldaavia 11,4% ja Venemaa 14,5% toodangus, kus arvatavast majanduslikel põhjustel ei ole taimekaitsega oluliselt tegeletud.
tasub teada
EL maade toidu proovide hulk (%), milledest leiti taimekaitsevahendite jääke alla maksimaalset lubatud piiri
Hispaania 57,2
Belgia 57,1
Saksamaa 51,8
Holland 48,3
EL keskmine 42,1
Taani 19,7
Eesti 18,0
Soome 10,8
EL mahe keskmine 13,5
Eraldi analüüsiti ka maheviljelejate toodangut, millede proove oli 5331 ehk 6,4% koguarvust. Seal ei leitud jääke 85,2% proovidest. Teatud jääke sisaldasid 13,5 % proove, milledest määrati 140 erineva toimeaine jääke. Enamlevinud neist olid vaseühendid, bromiid, hexachlorobenzen, fosetüül, chlorpyrifos, spinosad jt. Siin võidakse nüüd muidugi öelda, et maheviljelejatel on teised tooted ja need on ohutumad. Kuid tegelikult see nii ei ole. Ernevus on vaid preparaatide tootmisviisides. Tavaviljeluses lubatud on valmistatud sünteetiliselt keemiliste reaksioonide tulemusel ja teised on naturaalsed. Ohtlikkus aga sellest ei sõltu. Näiteks mahetootmises lubatud vasksulfaat on kordades ohtlikum kui tavaviljeluses lubatud glüfosaat.
Kui nüüd veel võrrelda erinevate tootmisviiside toodangut, siis saab järeldada, et Ukraina (8,3%) ja Soome (10,8%) tavaviljeluses kasvatatud toiduained sisaldavad vähem ja Eestis vaid veidi enam (18%) jääke kui EL maheviljelejate toodang kesmiselt (13,5%).
Sealjuures tuleb veelkord rõhutada, et need sisaldused on alla maksimaalselt lubatud piirmäära ja nii nagu ka räimede puhul annavad Soome teadlased soovituse neid jätkuvalt süüa: "Läänemere kalade söömine on tervisele palju kasulikum, kui potentsiaalne mürgistuse risk". Nii on ka meie taimekasvatustoodang. See on tunduvalt puhtam kui troopilistest maadest pärinev ning taolise põhjamaise tervisliku kuvandi eelistega peame me kõik meie toodangu mainet senisest enam kujundama ja levitama.