Endine põllumajandusjuht: uhke tunne oli kui toodang lehma kohta ületas 4000 piiri

Järgneb Heino Veldi meenutus toonasest põllumajandusest:

Minul on olnud Põllumajandusministeeriumiga, tänase Maaeluministeeriumiga, pikaajaline töösuhe. Ligi veerand sajandit olen olnud selles ministeeriumis tööl, alates 1966. aastast. 8  aastat Mehhaniseerimise Valitsuse juhataja ja kolleegiumi liige, 5 aastat ministri asetäitja. Kaks aastat töötasin samas Laia tänava majas Riikliku Põllumajandustehnika Komitee esimehena, ENSV ministrina. Seejärel määrati mind 1981.a. ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks põllumajanduse ja kogu agrotööstuskompleksi tegevuse kureerimiseks.

Minu töö põllumajanduse tippjuhina-ministrina oli erinev teistest ministritest, sest minu tegevusvaldkond oli laiem. Nüüd eelloost: 1974. aastal võttis NSVL Ministrite Nõukogu vastu otsuse lubada esimesena NSV Liidus eksperimendi korras moodustada Viljandi Rajooni Agrotööstuskoondis, kuhu võisid kuuluda kolhoosid, sovhoosid ning põllumajandussaadusi töötlevad ja teenindavad riiklikud ettevõtted. Eesmärgiks oli süvendada koostööd tootjate ja töötlejate vahel, säilitades nii majandite kui ka ettevõtete iseseisvuse.

Esialgsed kokkuvõtted Viljandi Rajooni Agrotööstuskoondise tööst tehti 1977.a. detsembris NSVL Põllumajandusministeeriumi kolleegiumi ja Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia Presiidiumi ühisel istungil, kus anti koondise tööle positiivne hinnang ja soovitati välja töötada alused eksperimendi jätkamiseks teistes rajoonides.

Nii moodustati 1979.a. Pärnu Rajooni Agrotööstuskoondis ja 1981.a. agrotööstuskoondised kõikides rajoonides. Samal ajal süvenes NSV Liidus harukondlik majanduse juhtimise struktuur, loodi juurde uusi vabariiklikke ametkondi - Põllumajanduskeemia, aiandusministeerium jt, kes kõik said oma ressursid põllumajanduse arvelt. Kui rajooni tasandil arenes koostöö majandite ja ettevõtete vahel hästi, siis vabariigi tasandil jätkasid ametkonnad oma liiduliste ministeeriumidega harukondlikku tegevust eraldi. Tekkis vajadus moodustada ka vabariigi tasandil agrotööstuskompleksi kuuluvate tootjate, teenindavate ja töötlevate ettevõtete töö koordineerimiseks vabariiklik organ. Nii võtsid NLKP Keskkomitee ja NSVL Ministrite Nõukogu vastu 17.veebruaril 1983 määruse nr. 151 ja ENSV Ülemnõukogu Presiidium seadluse „Eesti NSV Agrotööstuskoondise moodustamise kohta“. Seoses sellega likvideeriti Põllumajandusministeerium, Riiklik Põllumajandustehnika Komitee ning Maaparanduse ja Veemajanduse Komitee. Koondise esimeheks, ENSV ministriks ning ühtlasi ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks nimetati mind. Kehtestati, et vabariigi agrotööstuskompleksi kuuluvad ENSV Agrotööstuskoondis, Aiandusministeerium, Liha- ja Piimatööstuse Ministeerium, Toiduainetööstuse Ministeerium, Metsamajanduse ja Looduskaitseministeerium,  ENSV  Ministrite Nõukogu Kalamajanduse Valitsus, ETKVL, Kalurikolhooside Liit ja Koondis Eesti Kolhoosiehitus.

Eesti  kolmeaastane Agrotööstuskoondise töö vabariigi  agrotööstuskompleksi juhtimisel viis selleni, et 1985.a. lõpul otsustas NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu moodustada  NSV Liidus Riikliku Agrotööstuskomitee,  likvideerides liidulisvabariiklikud ministeeriumid:  Põllumajandusministeeriumi, Aiandusministeeriumi, Toiduaintööstuse Ministeeriumi, Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi, Maaehituse Ministeeriumi ja Riikliku Põllumajandustehnika Komitee.        Seega  moodustus  „monstrumorganisatsioon“, mille keskaparaadis töötas 3500 inimest. Juhiti seda samas stiilis nagu endisi ministeeriume, mis  viiski selle süsteemi lagunemisele.

Eesti Agrotööstuskoondise moodustamisel me ei saanud teha seda nii, nagu kavandasime. Mõte oli selline, et vabariiklik agrotööstuskoondis oleks rajoonide agrotööstuskoondistele katusorganisatsiooniks. Süsteemi oleks kuulunud isemajandavad blokid: põllumajanduslik tootmine, töötlevad ettevõtted, põllumajandustehnika koos kaubandusega, ehitusorganisatsioonid ja jõusöödatööstus. Keskaparaat oleks olnud 50-60 töötajaga ja oleks tegelenud majandusmehhanismi väljatöötamisega, ressursside jagamisega, spetsialiseerumisega ja regionaalpoliitikaga, välissuhetega ja teadusega. Selleaegne vabariigi juhtkond nii radikaalset ümberkujundust ei toetanud. Kuid majandusmehhanismi kaudu sai ääremaade majandeid turgutatud küllalt. Need said suurema koefitsendiga jõusööta, väetisi, rohkem ehituslimiite ja tehnikat, diferentseeritud hinnalisandid madala rentaablusega ja kahjumiga töötavatele majanditele, kinnitati eraldiste normatiivid riigieelarvesse, lähtudes ressursipotensiaalist ja palju muud.  Ettevõtetele ja majanditele anti õigus müüa toodangut välismaale, hankida seadmeid ja tehnoloogiaid tingimusel, et kohustused vabariiklikku ja üleliidulisse fondi oleks täidetud. Edasiminek oli arglik, kuid siiski edasiminek.

Agrotööstuskomitee ajal saavutas põllumajanduslik tootmine kõige kõrgema taseme, mis Eestimaal on kunagi olnud. Paradoks oli aga see, et poeletid olid sageli tühjad, eriti lihatoodetest. Alusetult süüdistati põllumehi ja ATK. Meilt võeti toodang Nõukogude Liidu fondidesse. Eriti raske olukord oli 1989-90. Kui M.Gorbatšov käis 1987.a. Eestis, siis vabariigi juhtkond pakkus välja variandi, et me oleme nõus liidufondi rohkem andma, kui see kompenseeritakse täiendava jõusöödaga. Liidufondi suurendati, aga jõusööta ei antud. Eesti andis liidufondi  oma toodangust 1988.a. 42 %  piimatoodetest ja 38% lihatoodangust. Me elavat teistega võrreldes niigi hästi, oli peamehe lühike vastus. Ka Esimene Keskkomitee sekretär ja Ministrite Nõukogu esimees ei suutnud kaitsta liidu fondi andmise arve.

Kõiki selleaegseid tegemisi tuleb vaadata selle ajastu kontekstis, mis ei ole võrreldavad 30 aastat hiljem.

Mulle on jäänud omamoodi elamuseks M.Gorbatšoviga kohtumised tema kabinetis, kui ta oli põllumajandussekretär ja igati toetas meie algatust agrotööstuskomplekis juhtimise alal. Vaidlesime palju, ta kuulas meid tähelepanelikult ära ja siis arvas: „Eesti tingimustes on see võimalik, aga kuidas ma saan seda rakendada kogu Nõukogude Liidus, seda ma ette ei kujuta.“

Kui vastata küsimusele: mida ma loen kordaminekuks oma ministri töös, siis vast seda, et ma pidasin vastu 5,5 aastat selle „mammutorganisatsiooni“ tippjuhina,  kandes üksinda  varasema kuue ministri vastutust. Olen tänulik oma tublidele asetäitjatele ja kõigile ATK töötajatele, kes täitsid oma tööülesandeid pühendumisega.

Rõõmu tundsin igast kordaminekust, mis 523 ettevõttes toimus. Agrotööstuskomitee ettevõtted andsid ENSV  kogutoodangust 80-ndate lõpuaastatel 35,2 % ja nendes töötas 186 tuhat inimest. Eriline uhke tunne oli siis, kui vabariigi piimatoodang ületas lehma kohta 4000 piiri.  See oli unistuseks kõigile põllumajandusministritele enne mind. Ja Rakvere Lihakombinaadi ehituse algus oli suursündmus omaette.

Mida soovida tänasele maaeluministrile?

Jõudu võitlemaks võrdsete toetuste saamiseks vanemate Euroopa riikidega. On ebanormaalne olla konkurendis nendega, kelle toetused on suuremad meie omadest ja toodangu hinnad turul on võrdsed. Teiseks jõudu säilitamaks väärtuslikku põllumaad tootmiseks, mitte lubada viljakaid põlde ehituste alla võtmiseks, säilitage kuivendatud maa.

Maaeluministeeriumi hääl peaks kõlama valjemalt maainimeste kaitseks säilitamaks posti-, panga-, kaupluste ja tervishoiuteenuseid. Kõike ei saa  mõõta rahas ja efektiivsuse nimel sulgeda asutusi maal. Kes on täna maaeluminister – kas maaelu ja maainimeste hea käekäigu kaitsja või valitsuse esindaja ministeeriumis ja kolistioonileppe täitja?

Heino Veldi

endine põllumajandusjuht