Väimela suurkanala projekt variseb põrmu

Väimela kanala rajamise saaga on avalikkuse tähelepanu köitnud ja ühiskonnas laialdast kõlapinda saanud alates augustikuisest rahvakoosolekust, kus kanalaga kaasnevat haisu ja sellega seotud elukeskkonna halvenemist pelgavad kohalikud inimesed seadsid kahtluse alla sellise suurfarmi rajamise seaduslikkuse. Asuti korjama allkirju kanala vastu, neid saadi lõpuks kokku 627, tõsi – sadakond rohkem, kui asulas üldse elanikke.

Ehitusloa saatus selgub kohtus

Lisaks selgus, et juba läinud aasta 14. detsembril on Võru vald välja andnud ehitusloa Väimela asula külje all endise farmikompleksi kinnistul kanafarmi rajamiseks kunagiste lehmalautade rekonstrueerimise teel ja uue sõnnikuhoidla ehitamiseks. Kusjuures ehitusluba pole antud kanala arendajale OÜle Lõuna-Eesti Talumuna, mille taotluse alusel 2017. aasta kevadel kanafarmi detailplaneering algatati, vaid hoopis Põlva ettevõttele OÜ Jäneselaane, mis on läinud aasta lõpus sai ka planeeringuala kinnistute omanikuks. Just seda ehitusluba aluseks võttes tegi PRIA põhimõttelise otsuse eraldada Jäneselaanele pool miljonit eurot hüvitist tehtud investeeringutele, kui kanala saab valmis hiljemalt 2020. aasta kevadeks.

Nüüd on planeeritava kanala n-ö üleaedsed, planeeringuala kinnistust teisel pool maantee paiknevad AS Rauameister ja Võrumaa Kutsehariduskeskus ning üheksa kohalikku elanikku kõnealuse ehitusloa õiguspärasuse Tartu Halduskohtu otsustada andnud. 14. novembril aga võttis Võru valla volikogu vastu otsuse, et ka kanala detailplaneering tuleb lõpetada. 19. novembril ei osanud volikogu esimees Aare Hollo veel öelda, kas vallavalitsus tühistab ka välja antud ehitusloa.

„Vallavalitsuses on moodustatud komisjon ehitusloa sisulise poole analüüsimiseks. Praegu pole mul andmeid, et nad oleksid midagi otsustanud,” selgitas Hollo. „Seal on küsimus põhiliselt selles, kui palju uusi hooneid ehitusluba võimaldab ehitada. Minu teada ehitusloas oli kirjas nii vanade hoonete rekonstrueerimine kui uusehitiste rajamine.”

Volikogu esimees viitab asjaolule, et kui ehitusloas on lubatud rajada uusehitisi, näiteks sõnnikuhoidla, mis vajab detailplaneeringut, siis ei saaks seda luba niikuinii kasutada, sest detailplaneering on nüüdseks juba kehtetu. Selle ehitusloa alusel võinuks OÜ Jäneselaane põhimõtteliselt remontida olemasolevad farmid ja asustada sinna kuni 40 000 munakana. Siis polnuks vaja ei uuringuid ega keskkonnamõjude hindamise läbiviimist. Farmi 360 000 kanale see ehitusluba kindlasti rajada ei võimalda.Muide – omal ajal küsis arendaja kõikidelt planeeritava kanala naaberkinnistute omanikelt sellele nõusolekut ja ka sai vajalikud allkirjad, probleem on selles, et nüüd väidab mõni neist nõusoleku andjatest, et toona olla jutt käinud kuni 60 000 kanaga farmi asutamisest. Samas vaidlustas Rauameister ka ehitusloa, mille kohaselt tohibki rajada vaid 40 000 pealise kanafarmi.

Vald peaks raisatud aja ja raha kinni maksma

OÜ Lõuna-Eesti Talumuna juht Tõnu Vetik ei loobu kanalaprojekti arendamisest, aga möönab, et ilmselt tuleb seda teha kusagil mujal. Kolm-neli kohta on n-ö kaardil valmis vaadatud, Põlvamaal, Läänemaal ja Virumaal on ka mõned vanade farmide omanikud välja pakkunud võimalused sinna kanala rajada, iseloomustab ta valikuvariante.

„Me võime volikogu otsuse ju kohtus vaidlustada, aga siis kulub ikkagi otsuseni palju aega, niikuinii tuleks kogu protsessi otsast alustada ja ma väga kahtlen, kas selles ussipesas on kellelgi enam tahtmist seda teha,” nendib Vetik. „Kõige rohkem ongi kahju sellest pooleteise aasta pikkusest ajakulust, mis Väimelas on läinud. Ise lootsin, ja mõnele poeketile sai ka lubatud, et järgmisel aastal hakkab Väimelast juba mune tulema. Aga ega me nurka nutma jää, sest munaprobleem tuleb Eestis lahendada niikuinii, kui seda ei tee meie, teeb keegi teine.”

Väimela kanalaprojekti pole Vetik nõus siiski niisama nurka viskama, vaid soovib, et vald ettevõtte poolt planeerimisse ja keskkonnamõjude hindamise korraldamisse tehtud kulutused kompenseeriks. Summat täpsustamata leiab ta, et see võiks jääda 20 000–30 000 euro vahemikku.

„Ma tõesti ei oska öelda, mida valesti tegime seda protsessi alustades. Aga kui me nüüd siit edasi läheme, siis tõenäoliselt planeerime ühte farmi vähem linde. Seda ennekõike haiguste riski pärast. Sanlinnu 80 000 kana hävitamine näitas selgelt ohu suurust. Ega ka kaubanduskettidele väga meeldi, et väga palju kanu on ühes farmis koos,” selgitab Tõnu Vetik. „See on opereerimise mõttes küll kulukam, aga las ta siis olla justkui kindlustusmakseks, et kui kuskil midagi juhtub jätab see teises kohas linnud puutumata. Meil on selles mõttes hea seis, et meie grupi põhitegevus on piimakarjakasvatus, toodame ka kogu loomasööda ise ega pea seda sisse ostma.”Mida Väimela kogemusest õppida?

„Tunnistan, et Väimelas tabas meid ootamatu tagasilöök. Kui 1,5 aastat tagasi vallavalitsusse detailplaneeringu algatamise taotluse viisin, siis oldi seal kahe käega kanala rajamise poolt. Ka üheltki naabrilt ei kostnud mingeid protsestisignaale. Praegu aga oleme sunnitud tõdema, et Võru vald oleks võinud saada laialt tuntud munavallaks, sai aga hoopis munadeta vallaks,” arutleb Tõnu Vetik. „Surve teatud grupi poolt kasvas vallale lihtsalt niivõrd suureks, et lõi ka ilmselt ametnikud pahviks. See oli n-ö väsitamise taktika. Aga edaspidi tuleb ilmselt hakata kõiki jutuajamisi kuidagi fikseerima ja igat kokkulepet senisest täpsemalt dokumenteerima, et oleks selge sott, kes millisel seisukohal on.”

Omaaegne tööstuspargi rajamine jäi soiku

Igatahes on süütuna näiv kanalaprojekt tänaseks liikuma pannud juristide raskeväe – Jäneselaane palkas ennast kohtus esindama Allar Jõksi, Rauameister SA Keskkonnaõiguse Keskus juhataja ja juristi Siim Vahtruse.

Aare Hollo tunnistab, et kogu Väimela kanala ümber toimuv loob kogu vallale avalikkuses kahtlemata negatiivse kuvandi.„Ega see ei tee rõõmu, kui anname ka tulevastele arendajatele sõnumi, et siiakanti ei lubata midagi uut teha,” nendib ta. „Arendajast, kes on ostnud selle tootmismaa, ja tema õigustatud ootustest seal ettevõtlusega tegeleda tuleb ka aru saada. Minu arust pole vastaseisu kujundamine päris õigesti toimunud. Kanala vastu koguti 627 allkirja, seda on üksjagu rohkem kui Väimelas üldse elanikke. Ma leian, et n-ö moraalselt oleks põhjendatud allkirja andmine ikka vaid siis, kui see inimese elu otseselt puudutab.”Hollo sõnul on iga töökoht vallale tähtis, samas on ta seisukohal, et nende loomiseks ei saa paiksete inimeste elu võimatuks muuta.„Mina pole õige inimene ütlema, kas selle kanalaga kaasneva hais seda tähendaks. Selleks peame rohkem kuulama ja ka usaldama spetsialistide ja teadlaste hinnanguid,” räägib ta. „Praegu on meil kujunenud nii, et igaüks on saanud justkui üleöö suureks kõikide elualade eksperdiks. Seda mitte ainult Väimela kanala puhul, aga üldse”

Tõe huvides olgu lisatud, et kümmekond aastat tagasi, kui lõpetas tegevuse Väimela sigala, koostati praegu vaidluste objektis olevale alale strateegiline arenguplaan, mille kohaselt tuleks sinna asutada tööstuspark, kus nähti tegutsemas eelkõige Võrumaa Kutsehariduskeskuse tegevust ja seal õpetatavaid erialasid (puidu-, metalli-, infotehnoloogia, mehhatroonika erialad) toetavaid ettevõtteid. Projekti vedamiseks loodi ka MTÜ, aga siiani pole arenguid toimunud ning farmide alune maa on ikka kirjas tavalise tootmismaana.

Puurikanade mune kauplused peagi ei soovi

OÜ Lõuna-Eesti Talumuna soovis Väimelasse loodavas farmis hakata pidama õrrekanu, sest nõudlus õrrekanamunade ehk muna nr 2 järele üha kasvab, supermarketid on teatanud, et puurikanamune (muna nr 3) mõne aasta pärast enam müüki ei võeta.

Sellepärast peavad kõik munatootjad peagi õrrekanade pidamisele üle minema. Tõnu Vetik räägib, et kaubandusketid on andnud munatootjatele neli-viis aastat üleminekuaega. Pärast seda on kaks võimalust – kas impordime kõik munad piiri tagant või lähevad Eesti munatootjad üle õrrekanade pidamisele. Kui praegu impordib Eesti juba pea poole kanamunadest, siis olukorras, kui salomnelloosi laastamistöö tõttu on senine suur munatootja OÜ Sanlind turult väljas ja kui puurikanamune enam kusagil müüa ei saa, tuleb hakata sisse vedama juba 70% Eestis tarbitavatest munadest.Teiseks kinnitab Vetik, et kanade söödas ega ravimites ei kasutata grammigi antibiootikume. „Munakanad vaktsineeritakse levinumate haiguste vastu,” selgitab ta. „Kui aga munakanade farmis mingi taud avastatakse, siis lähevad linnud üldjuhul hävitamisele, mingisugune ravi seal enam niikuinii kõne alla ei tule.” Kanasõnnik, mida tekkib 40–45 tonni päevas, kogutakse ammoniaagihaisu levimise vältimiseks konteineritesse ja veetakse regulaarselt ka farmi juurest minema.

Ain Alvela

põllumajandus.ee kaasautor