Tõnis Jairus: meil on nii suur potentsiaal tegeleda edukalt piimatootmisega

Nii pidi noor ettevõtte juht esmalt töö käima saama, vaja oli generaatorid tööle panna, farmipersonali juhendada, lüpsirobotitele hooldustiim kohale kutsuda, sest tehnika vajas ülevaatamist ja muidugi lumi piimafarmi eest ja teedelt ära lükata.

Sadala Piim OÜ tegevjuht Tõnis Jairus korraldas kiired tööasjad ära ja oli aeg juua tass kohvi ning piimanduse teemadel veidi vestelda.

Jairus rääkis, et Sadala Piimas on lüpsilehmi natuke üle 1100. Viimasel üheksal kuud on olnud stabiilselt lüpsis 1000 looma ja toodetud toorpiim läheb Estoveri Piimatööstusele. Ta märkis, et piimatoodangu poolest ei ole nad Eestis esirinnas, aga see ei ole ka nende eesmärk, pigem panustatakse sellele, et loomad kauem karjas püsiks. „Täna saame 31 kilo lüpsva lehma kohta ja oleme sellega rahul,“ täpsustas ta.

Ka on Sadala Piimal samapalju, 1000 looma kanti, noorkarja. „Lehmi-lehmikuid me sisse ei osta, kõik kasvatame ise, küll aga müüme me tiineid lehmikuid. Meie eesmärk ongi see, et suudaksime müüa aastas 200 tiinet mullikat, et saavutada seeläbi täiendav rahavoog ja katta tuleviku investeeringuid,“ rääkis Jairus. Nii olla eelmise aasta lõpus müüdud näiteks 40 looma Usbekistaani ja samapalju selle aasta alul veel.

Töö muudab lihtsamaks tänapäevane tehnoloogia. Piimafarm on Sadalas valminud 2007. aastal ja laiendus farmile valmis aastal 2012 ning täistootmismaht saavutati eelmise aasta suvel, kus korra oli karjas juba 1200 lehma.

Uurisin Tõnis Jairuselt, mis on nende farmis teistmoodi, kui konkurentide juures. „Esmalt tooks ma välja selle, et meie farmis on kasutusel tavapärastest veidi teistmoodi Hollandi päritolu karjahaldustarkvara Uniform-Agri, mille soetasime Tehnoloogia Rakenduskeskuse kaudu. Selle programmi lihtsuseks on hea visuaalne pool – piltide järgi on farmi töötajal lihtne töid teha. Üks põhjus miks me seda programmi veel tahtsime kasutada oligi see, et me soovisime ka juhtkonnale ja finantspoolele pakkuda ülevaatlikku lahendust, et nad näeks mis laudas toimub ja miks me mingeid asju farmis teeme, miks me kulutame ja mida see pikemas perspektiivis meile anda võib. Sel programmil on ka väga hea ühilduvus teiste farmisüsteemidega. Tulevikus on kindlasti programmil ka otseühendus PRIA ja Jõudluskontrolliga, et me ei peaks tegema dubleerivaid sisestusi,“ tõi Jairus ühe näite. Ka kasutavad nad tööajaarvestuses programmi TERAKE, millest põllumajandus.ee on ennegi kirjutanud.

Investeeringud looma heaollu. Sadala Piimas pannakse rõhku loomade heaolule, laudad ei ole odavalt ehitatud, rõhk on kvaliteedil ja mitte niisama, vaid enne millegi rajamist on uuritud erinevate maade parimaid farmilahendusi. Eeskujuks on USA suurfarmid. Nii on oldud alati teistest sammukese ees – 2007. aastal valminud farmis said loomad asemeteks toona veel haruldased madratsid ja näiteks 2012. aasta laiendusel sai farmi lagi soojustatud. „See lahendus õigustas ka tänavusel soojal suvel, farmis on aastaringselt loomadel hea olla – õhk on kergem, katuselt kondensatsioonivett ei tilgu, asemed on kuivad, farmis on loomulikku valgust rohkem, sest laeplaadid on valged. See on küll kallis lahendus, aga tasub end ära,“ rääkis Jairus. „Ka said uude farmi tehtud laiemad asemed, 1,35 meetrit laiad. Laudal on keskelt avatav katusehari, mis tagab hea ventilatsiooni. Meil on ka Eestis unikaalne söödamikser Trioliet, mis on veoauto peal. See teenindab meil lüpsilauta ja kahte lihaveiselauta. Üks mees teeb tiiru ja kõik laudad saavad teenindatud, see on kiire ja efektiivne lahendus.“

Muideks praegugi käib Sadalas uue farmi ehitus, sinna peaks tulema juba täiesti uus katuselahendus, kus katusehari tõuseb külgedelt üles ja on juba ilmajaamaga varustatud ning ka söödaliin saab olema lahendatud uutmoodi.

Tööjõudu robotitega ei asenda. Sadala Piimas on kokku 30 töötajat, neist 9 tükki on lüpsjad, sest päevas on kolm lüpsikorda, lüpstakse DeLavali lüpsiplatsiga. Noore juhi eelistuseks oleks tulevikus aga karusell-lüpsiplats, sest see oleks parem just n-ö aeglaste loomade puhul. „Personal on meil suures osas kohalik, aga on ka kaks Ukrainast pärit töölist. Lisaks palgale pakume me ka eluruumi, see on kindlasti väikene boonus,“ ütles Jairus. Ta lisas, et lüpsjaid ikka 100% ulatuses robotitega asendada ei saa, sest pole lihtsalt veel nii head lahendust olemas. „Olen näinud Saksamaal töös ka üht DeLavali 24kohalist robotkaruselli, aga see suudab lüpsta vaid 86 looma tunnis ja on seega meie jaoks liiga aeglane.“

Lehm lüpsab suust. Söödatootmisega ettevõttes ise ei tegeleta, sööt ostetakse sisse sõsarfirmalt Sadala Agro, kellele müüakse ka piimafarmis tekkinud sõnnik. Igapäevaselt tehakse omavahel tihedat koostööd, proovitakse uusi lahendusi ja õpitakse kogemustelt. Nii on söötmine teema, millel tegevjuhiga pikemalt peatume, sest siin on millest rääkida.

Üks uus asi, millega Sadala Piimas tänavu katsetati, oli lehmadele kanepikoogi söötmine. Tartu lähistel paiknev Estorganics OÜ toodab Sadala Agro põldudel kasvavast kanepist kanepitooteid ja järgijäänud pressmassist tehakse kanepikooki. „Anname seda lisaks tavapärasele soja- ja rapsishrotile, keskmiselt kilo päevas. Tehtud analüüsid näitavad, et kanepikook on hea asendus teistele proteiinisöötadele ja meile oli selle tootmine odavam kui rapsikoogi sisseost,“ selgitas tausta Jairus. „Kahjuks pole kanepikoogile tehtud veel teaduslikke uurimistöid-katseid, seda nii meil kui välismaal. Meil aga tekkis siiski mõte, et proovime. Lootsime, et see mõjutab omega3 taset piimas. Me võtsime piima rasvhappelised koostised enne ja kuu hiljem ning selgus, et siiski on targem anda pool proteiinisööda kogusest kanepikoogina ja teine pool näiteks rapsikoogina. Selle põhjuseks on see, et arvatavasti praegune pressimistehnoloogia jätab natuke liiga palju rasva sisse ja seega ainult seda sööta ei saa, sest muidu tekib piimarasva depressioon. Võrdse kogusega – rapsi- ja kanepikook – on see aga küll hea alternatiiv.“

Piimakarja peamiseks söödaks on silo, ka siin on Sadalas tehtud erinevaid katseid. „Täna me söödame noorloomadele näiteks vilise silo – mis koosneb nisu, odra, siloherne ja üheaastase raiheina segust. See oli eelmise aasta katsetus, me jäime aga koristusega sutsu hiljaks ja natuke toiteväärtused kannatasid selle all,“ tõi ettevõtja veel näiteid.

Ka tavapärased rohu- ja maisisilo on muidugi kasutusel. Viimase kvaliteediga jäi farmi juht tänavu eriti rahule. Tõnis Jairus toob välja veel ühe üliolulise nüansi siloteo juures ja see on see, et farmipersonalil tuleb teha tihedat koostööd agronoomidega. „Kui suhted teise osapoolega on head ja arusaam siloteost ja soovitud tulemustest on sarnased, siis on tulemus palju parem,“ sõnas ta.

Ühe teistmoodi asjana, mida tänavu veel Sadalas katsetati, oli loomadele hernepõhu söötmine – siin oli see huvitav asi, et võrreldes rapsipõhuga, on see kõrgema energia- ja proteiinisisaldusega, toorkiu sisaldus on neil enam-vähem võrdne ning see maitseb loomadele tõeliselt hästi ning kulus seda looma kohta keskmiselt kilo päevas.

Silo kõrvale valmib jõusööt Sadala piimafarmi läheduses paiknevas Kantküla söödatehases. „See asub meile logistiliselt heas kohas, me saame sealt soovitud, täpse ratsiooniga sööda ning meil ole vaja ka laopinda, kus ostetud sööta ladustada,“ kiitis Jairus sujuvat koostööd.

Noor tegevjuht mainib ka seda, et kõike mida saab mõõta, tuleb mõõta ja tulemusi tuleb analüüsida. Näiteks kui Tõnis Jairus Sadala piimafarmi juhtima tuli, oli probleem noorloomade juurdekasvuga. Nüüd kaalutakse ja mõõdetakse loomi korrapäraselt ja pannakse eriliselt rõhku söötmisele ja tehti nii mõnigi muudatus, muudeti ka jootmisskeemi – loomad hakkasid saama rohkem vett. „Kui me suudame tagada vasikatele väga hea stardi, siis kõik järgnev on ka tunduvalt parem,“ on Jairus veendunud.

 

Miks noor tuleb põllumajandusse?

Uurisin, miks Tõnis Jairus üldse maale tööle tuli, pidevalt käivad ju jutud, et põllumajandus pole ahvatlev eriala, selle maine on nigel ja kui seda ka õpitakse, siis tööle minnakse pigem mõnda müügifirmasse, mitte farmi.

Maaülikoolis hariduse omandanud, 2017. aastal ka magistrikaadi saanud noormees tuli 2018. aasta alul tööle Sadala Piim OÜ juhiks. Tegu on maapoisiga, kel kodus kogu aeg loomad olnud ja kooli kõrvalt on ära proovitud kõik farmitööd – karjakust-söötjast juhini. Enne Sadalasse tulekut töötas Jairus ka Lääne-Virumaal Muuga PM OÜs loomakasvatusjuhina.

„Mina valisin põllumajanduse eriala seepärast, et tahtsin õppida midagi praktilist. Ma õppisin seda nii, et ma soovitu ka sain, sest täpselt nii palju kui sa ise panustad, niipalju sa ka saad. Abiks oli lisaks senisele elu- ja töökogemusele ka väga head praktikakohad. Nii olen ma tänulik Voore Farmis saadud praktika- ja töökogemusele, mis erines vägagi maaülikooli õppefarmis kogetust. II kursuse keskel läksin tööle ka Tatramäe OÜsse, kus tuli teha kõiki töid – nii tekkisid seosed õpitu ja reaalse elu vahel,“ rääkis Jairus.

Algus oli kõhe – noor inimene tuleb ja tal pole kogemusi nii palju, et end kindlalt tunda. „See ongi see, miks nii vähesed reaalselt farmitööni jõuavad ja sellesse sektorisse jäävad. Kõik oleneb ka farmist, kuhu tööle satutakse – on neid kohti kus juhid on põikpäised ja vanas kinni, on aga ka neid, kus ollakse uuele avatud. Sadala Piima juhina võin ma otsustada ja vastutada, mitte nii, et pean vastutama ja ei või otsustada. See on see, mida ma tahtsin ja see mind motiveerib,“ selgitas noormees.

Ka on Jairus õnnelik, et tema karjäär sai alguse kriisiajal, sest need otsused mis toona tuli teha, need pidid ennast ära õigustama, olema põhjendatud, niisama mingit kulu tekitada ei tohtinud.

Tõnis Jairuse näol on vaieldamatult tegu mehega, kes usub põllumajandusse kui majandusse, mitte vaid elustiili. Ta näeb, et vaja on teha palju tööd, et muuta põllumajanduse maine paremaks, kui see on seni. „Vaja on muuta arusaamu, suhtumist – põllumajandus on haru, mis ülikiirelt areneb, meil on kasutusel maailma tipptehnika ja me oleme ühed parimad piimatootjad maailmas. Piimandusel meie riigis on nii suur potentsiaal, siin on veel nii palju arenguruumi,“ on ta kindel.

Ka teeb teda rõõmsaks see, et järjest enam otsivad tegusad ettevõtjad tööle noori. Noortele on küll keerulisem asju õpetada, mugavam oleks võtta tööle oskaja inimene, ja noori motiveerida, aga kui see õnnestub, siis on tulemuseks tulutoov koostöö. Põllundust aitab propageerida ka riik, läbi erinevate kampaaniate, nagu „Avatud talud“ ja „Piim päeva pärl“ – neid üritusi on Jairuse sõnul kindlasti vaja.

Nii kutsub Tõnis Jairus ka ettevõtjaid üles olema veelgi rohkem avatud. „Iga positiivne uudis sektorist toob juurde ka noorte huvi selle sektori vastu,“ sõnab ta lõpetuseks.